Aplad võõrliigid laastavad karistamatult
Karuputke tõrje toimub üle Eesti, ja seda eelkõige väikestel kuni viiehektarilistel maatükkidel või asulates ning vooluvete ääres paiknevates kolooniates. Selle riiklik tõrjeprogramm on kestnud viimased viis aastat.
Invasiivseid võõrliike on nii taimede ka kui looma- ja putukaliikide seas, tuntumad neist karuputke kõrval on Pürenee poolsaarelt pärit kuni 15 cm pikkune Hispaania nälkjas ehk Lusitaania teetigu ning Ameerikast pärit signaalvähk. Nende tõrjet ei tehta.
„Kas nad kujutavad olemasolevatele liikidele tõsist ohtu, ei ole ühest vastust. On selge, et näiteks veekeskkonnas elavate liikide levikut me piirata ei suuda,” märkis Ojaste. Ta lisas, et maismaaliikide arvukust saab inimene oma tegutsemisega siiski oluliselt pidurdada. „Möödunud aastal Eestis esmakordselt avastatud Lusitaania teetigusid saaks iga inimene kokku korjata, seejärel tuleks nad hävitada,” andis Ojaste nõu. Suured teeteod paljunevad kiiresti ning laastavad terveid põlde.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Merike Linnamägi hindas invasiivsete võõrliikide probleemi Eestis oluliseks, kuid märkis, et leidub liike – näiteks harilik tõlkjas, tuntud kui Rakvere raibe või väikseõieline lemmalts –, mille vastu ei ole nende laialdase leviku tõttu enam mõtet võidelda. Samal ajal tuleks Linnamäe hinnangul rohkem pöörata tähelepanu ennetavatele meetmetele.
