Anvelt: netikuritegude arvu tõus on positiivne
Sel nädalal tutvustati möödunud aasta kuritegevuse statistikat. Kui usaldusväärseks saab esitatud numbreid pidada?
Kuritegevusel on kaks mõõdet - üks on statistiline, teine on sotsiaalne. Kindlasti on nende kahe mõõtme võrdlemisel sees nihe ja riigi õigussüsteemist, tema usaldusväärsusest sõltub, kui suur see nihe on. Kui rahvas usaldab õigussüsteemi, siis on ka kuritegude registreerimine aktiivsem, kui ei, siis väiksem. Eestis on see usaldus kindlasti madalam kui Põhjamaades, kuid arvan, et tunduvalt kõrgem kui meie lõuna- ja idanaabritel. Statistika numbreid tuleb vaadata ikkagi eraldi, mitte kuritegevuse üldarvu koos, kuna viimane sõltub tihtipeale sellest, millised valdkonnad on vahepeal kriminaliseeritud, millised vastupidi. Raskete isikuvastaste kuritegude arvu vähenemine näitab kindlalt seda, et ühiskond on tervenev 1990. aastate üleminekuperioodist. Kuriteod ei ole enam jõhkrad ja kriminaalne mentaliteet on taandumas. Küll teeb mind murelikuks sellise kuriteoliigi nagu narkokuriteod pidev langus, sest see number ei ole objektiivne ja näitab tegelikult politsei töö tulemuslikkust. Mida kõrgem see number on, seda aktiivsem on politsei narkokuritegude avastamisel. Narkokuritegu ei ole vargus, kus on avaldust kirjutav kannatanu, see on peitkuritegu, milleni jõuab politsei läbi oma aktiivse tegevuse.
Kas on oht, et statistikast on jäänud välja olulisel määral kuritegusid, millest ohvrid ei soovi võimuesindajaid teavitada? Näiteks põhjusel, et ei usuta korrakaitsjate poolt edukat lahendamist, või arvatakse, et kohtu poolt määratav võimalik karistus on nagunii liiga leebe.
Kindlasti jäävad, kuid siin on politseil üksi võimalik teha ära ainult üks osa tööst. Kindlasti on alati tunduvalt kõrgem kui statistika seda näitab varguste arv. Inimesed ei vaevu väiksematest vargustest politseid teavitama juhul, kui sellest ei sõltu kohustused nt liisingute või kindlustuste ees. Kahjuks ei mõista meie kodanikud seda, et vargusest teatamata jätmine võib hiljem mõne kurikaela karistuseta jätta. Kindlasti ei ole politseil võimekust tegeleda iga moosipurgi vargusega, kuid ta peab tegelema professionaalse kuritegevusega ning siin võibki tekkida olukord, et vargajõugu tabamisel pole neile suurt midagi süüks panna ja siit ka leebemad karistused. Asjad on isegi käes, aga kuritegude fakte ei ole. Politseil ja meie justiitssüsteemil on selles vallas ära teha palju. Muuta kuritegude registreerimise süsteem tunduvalt lihtsamaks ja e-põhiseks. Meil on küll toimunud suur hulk justiitsreforme, kuid mõned asjad on jäänud ikka veel 90ndate tasemele. Kuid selline muutus ei ole poliitiliselt ehk mugavgi, kuna võib tuua kaasa kuritegevuse statistilise tõusu.
Teine küsimus on igasugustes peitkuritegudes. Kui narkokuritegevust ma juba mainisin, siis siia kõrvale võib tuua perevägivalla, inimkaubanduse, netikuritegevuse ja palju muud, kus peale tavapärase politseitöö on vaja teha tunduvalt rohkem selgitustööd ühiskonnas, teha arusaadavaks, et perevägivald pole ainult pere siseasi, vaid kandub järgmise põlvkonna kaudu tulevikku, õhutab vägivallategudele. Samuti on lood inimkaubandusega, mida me küll läbi meedia tunnetame, kuid selget piiri sellele nähtusele panna ei oska, mistõttu jäävad selle erinevad kuritegelikud ilmingud väljaspoole võimuesindajate silmapiiri.
Siia juurde kindlasti lisandub ka veel hirm riigiaparaadi ees, tahtmatus ennast temaga segada. See on aasta aastalt paranenud Eesti ühiskonnas. Kuid kurjategijast teatajat peetakse ikka veel meie ühiskonnas mõnikord nö "koputajaks", mis ei ole õige ja näitab, et selles vallas on ühiskonnal veel arenguruumi. Kuid viimane faktor seda registreeritud kuritegevuse statistikat oluliselt ei mõjuta.
Kas mingid tulemused möödunud aasta statistikas tekitasid ka üllatuse?
Jätkuvalt häirib mind narkokuritegevuse statistiline langus ja kui kõrvale panna varguste arvu kasv, mis on narkomaanide põhieriala, siis on näha, et probleem ei ole kuhugi kadunud. Kusjuures ei häiri mind niivõrd narkoainete omamisega seotud väärteod, vaid just suurte kogustega seotud faktide langus, kuna see on otseselt seotud narkoainete tänavakaubandusega ning sealtkaudu ka muu tänavakuritegevusega. Siis tekitab muret ka asjaolu, et kuigi kuritegevus on aastalt aastale langemas, on vähenenud ka nende avastamine. Kuritegude arvu languse juures peaks olema ju vastupidine trend. Kui tegusid on vähem, siis peaks üksikutega rohkem tegelema. See on minu jaoks teatud näitaja ehk politsei ja esmajoones kriminaalpolitsei aktiivsuse teatud langusest, võib-olla ehk mugavusest, mille on tinginud kuritegevuse üldine langus. Ei taha küll tublidele naitsele ja meestele liiga teha ning pean üheks probleemiks ka politsei, eriti kriminaalpolitsei pidevat solgutamist reformide vahel. See vähendab kindlasti motivatsiooni.
Andku lugeja mulle andeks, aga pean positiivseks trendiks seda, et igasugune interneti kuritegevus on suurenenud. See on politsei tubli töö, mitte selle valdkonna kurjategijate teene. Ehk risk jääda vahele küberruumis on tunduvalt suurenenud. Ja seda peab kommunikeerima väga tugevalt ka väljaspoole, vähendamaks uute katsetajate isu selles valdkonnas toimetada.
Kas teie hinnangul peab paika väide, et Eesti kohtud on kurjategijate süüdimõistmisel (eriti vägivallakuritegude puhul) liiga leebed?
Tähtis ei ole niivõrd kuriteo raskus, kui selle kiirus. Kohtud mõistavad õigust seaduste alusel ning lähtudes iga süüaluse isiku personaalsetest omadustest, teo iseloomust, selle mõjust ühiskonnale ja nii edasi. Nii, et kui meie justiitssüsteemile midagi ette heita, siis selle aeglust. Tagumiseks ukseks ei tohi muutuda ka kokkuleppemenetlus, sest see ei ole ju sisuliselt õigusemõistmine, vaid seaduse rahuldamine, kui nii öelda võib. Ma arvan, et meie karistusseadustik on tänasel hetkel, tänases ühiskonnas, tänases sotsiaalsüsteemis enam-vähem paigas, küll vajaks ehk putitamist kriminaalmenetlus, nii politseis kui kohtuinstantsides. Meil on Eestis praegu üle 35 eluaegse vangi ja nimekiri pikeneb iga aasta. Asi on liberaalsest leebusest kaugel.
Kuivõrd suurt mõju avaldab "kohtu leebus" politseinike meeleolule/töömoraalile? Kui suur probleem on see Eestis?
Omast käest tean, et jutt, et "meie võtsime kinni ja kohus lasi lahti", on emotsioon ning suuremal määral näitab selle rääkija ebaprofessionaalsust. Kahjuks nii see on. Kuigi politsei, eriti kriminaalpolitsei töö on loominguline protsess, ei tohi teda ikka võtta väga isiklikult. Kui seda teha, siis on kiire tulema ka läbipõlemine. Tõestusprotsess on emotsioonitu. Kuriteo avastamise protsess aga mitte. Ma arvan, et see ei ole Eestis mingi eriline probleem. Olen kunagi suhelnud sadade kolleegidega üle maailma, kes räägivad sama juttu ning tihtipeale kui nendega analüüsima hakkad, siis tuleb välja, et jäi ikka endal ka miskit tegemata, kas siis sündmuskohal, tõendite kogumisel või kus iganes. Motivatsioonile mõjub aga kurnavalt protsess kui õigusemõistmise mõned edasised lülid on hoopis korrumpeerunud. Seda oleme Eestis viimaste aastate jooksul ka faktiliselt näinud.
Kui suurt mõju avaldab "kohtuvõimu leebus" omakohtu juhtumite arvule? Kui suur on Eestis oht, et kohtupidamisega rahulolematud inimesed asuvad omakohut senisest rohkem rakendama?
Omakohtu oht Eestis väike, kuna meie rahvuslikud traditsioonid on teised. Teisalt on omakohus emotsioonitegu, mistõttu suhteliselt kergesti avastatav. Aeg-ajalt me küll näeme mõnda juhtumit, kuid nad on ikkagi harvad. Samuti ei maksa omakohtu juhtumit segi ajada enesekaitsega, need on kaks erinevat asja, kuigi vahest tunduvad sarnased. Kuigi jah, seadusandja peab olema valvel ning võimeline kiiresti reageerima juhul, kui kiiresti arenevas ühiskonnas tekivad mingid uued suhted, mis võivad kaasa tuua omakohtu. Selliseid olukordi oli 90ndatel väga palju. Rõhutan veel kord, et omakohust sünnitab mitte niivõrd "kohtuvõimu leebus" kui selle aeglus. Kannatanu tahab õiglaselt rahuldada oma kättemaksuiha. Selleks ei ole aga vaja kindlasti teibasse ajada, vahest aitab teiba näitamisestki.
Mida saaks seadusandja selles valdkonnas Eestis paremaks teha?
1. Kuritegude registreerimise ja sellele järgnevate protseduuride lihtsustamine, e-politsei rakendamine mitte ainult politsei suunas, vaid ka elanikkonna paremaks teenindamiseks.
2. Kriminaalmenetluse kiirendamine. Tuleb üle vaadata nii dubleerivad tegevused eeluurimisel, kohtus. Anda võimalus kohtul teha kiireid otsuseid menetluste näilisel venitamisel.
3. Omakohtu puhul on tähtsal kohal ka materiaalse kahju hüvitamine. Eestis on see jätkuvalt üle kivide ja kändude, sellest pääsemiseks on võimalik läbi näiliste tegevuste luua halenaljakaid olukordi, kus üleni kullas kurjategijalt pole võtta midagi, kuna ta on just teel "tööturuametisse"!
4. Kuritegevuse paremaks ohjeldamiseks peab tunduvalt tugevdama kriminaalpolitseid, tema karjääri- ja motivatsioonisüsteemi. Selle kõrval aga peab muutuma ka korrakaitsepolitsei roll Eesti politseisüsteemis, eriti mis puudutab piirkonna konstaableid. Meie 90ndate lõpus kiidetud kogukonnakeskne konstaablisüsteem on muutunud suurel määral bürokraatiakeskseks statistidesüsteemiks. Sellest on kahju, sest konstaabli roll kogukonnas on ülioluline just peitkuritegude ennetamise ja avastamise seisukohalt. Hea konstaabel nagu ka kriminaalpolitseinik kujuneb aastatega ning on õigussüsteemi alustala. Seda tuleb ühiskonnas hinnata.
