"Üks selline viga on riigikogu liikmete ja Vabaerakonna nimekirja kõrvalejäämine kohalikest valimistest Tallinnas. Idealistlik selgitus: nn. kahe tooli seadus on kurjast, riigikogu liikmed ei peaks olema volikogudes ning valimisliite tuleb aidata," arutleb ta oma ajaveebis. "Kuid olukorras, kus Tallinnas isegi ei tekkinud korralikku valimisliitu ning kõik teised olid väljas oma tugevaimate jõududega, see idealism ei kandnud ega saanudki kanda."

Ta nendib, et loomulikult oli Vabaerakonnal hilistekkelise erakonnana raske luua tugev ja kohalikus poliitikas kanda kinnitanud struktuur. "Vaatamata tugevale, ent ainult 8-liikmelisele esindusele riigikogus jäi Vabaerakond oma laiemas poliitkoosseisus asjaarmastajaks."

Herkel ütleb, et erakonnasisese võitluse olukorras on kogenuma poole kohus mitte üle keeda, säilitada rahu, olla valmis andestama ja selgitama. "Põhiküsimus on selles, kuidas õnnestub kasutada vähest valimisteni jäänud aega, kui uus üldkoosolek on peetud ning lõhenemine loodetavalt ära hoitud. Vabaerakonna aeg on tiksunud tühjalt, samal ajal, kui ka "uued tulijad" ehk "Vabaerakonna pojad" (Eesti 200 ja Elurikkuse Erakond) on oma erakonnaks formeerumisega järjest kitsamas ajaraamis."

Herkel märgib, et Vabaerakonna võimalus on olla üllatusvõimeline ja võtta riske, teha koostööd, aga olla valmis täisnimekirja esitama ka oma jõududega. "Organisatsioonilist imet pole me korda saatnud, suurte erakondade eelised on samad, mis olid neil ka neli aastat tagasi. Samal ajal näitavad viimase kuu sündmused, et sisemist energiat Vabaerakonnas jätkub. Küsimus on selles, kas ja kuidas õnnestub see sisemiselt tandrilt valimisvõitlusse suunata."