„Avastasin just ühe ootamatu tõiga. Nimelt pole tollest Isamaaliidu fraktsioonist, millega ma 1999. aastal alustasin, kedagi peale minu enam riigikokku jäänud,“ kirjutab Herkel oma valimisjärgses kõnes toetajatele. „Ja ma pean ütlema, et see on üpris kurvastav avastus.“

Ta möönab, et Mart Laar ja Tõnis Lukas on kahtlemata alles, nemad olid tollal ministrid ning, et Tunne Kelami imetlusväärne karjäär jätkub Euroopa Parlamendis. Ka Mart Nuti, Trivimi Velliste ja Lauri Vahtre tulek riigikogu asendusliikmeks on veel vähemalt teoreetiliselt võimalik.

„Usun, et määratlesin nonde osundustega väga selgelt poliitilise perekonna, millesse olen kuulunud ning mille edasikestmist pean oluliseks,“ kirjutas Herkel. „Selles, kas praegu erakonnas toimuv põlvkonnavahetus seda ka tagab, pole ma kuigi kindel.“

Herkel leab, et rahvuslik poliitika vajab idealismi ja selgelt väljendatud aateid ning ükski poliittehnoloogia ei saa ega suuda neid asendada. Ta avaldab lootust, et koalitsioonikõnelused annavad Eestile valitsuse, mis ei kasvata riigi kulusid, ei lange valitsusväsimusse ega stagnatsiooni.

Samuti loodab ta, et see vaim, mida kunagistel murdelistel aegadel väljendasid ERSP, Eesti Kongress, Isamaa ja Isamaaliit, viib Eestit ka tulevikus edasi ning hoiab suurte vigade ja karide eest.

IRL sai valimistel riigikogusse 23 kohta. Enne asendusliikmete määramist kuuluvad need järgmistele erakonna liimetele: Mart Laar, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seeder, Marko Mihkelson, Ene Ergma, Jaak Aaviksoo, Marko Pomerants, Aivar Kokk, Annely Akkermann, Margus Tsahkna, Priit Sibul, Tõnis Palts, Toomas Tõniste, Andres Herkel, Erki Nool, Siim Valmar Kiisler, Sven Sester, Kaia Iva, Reet Roos, Indrek Raudne.