Andres Arrak: eestlastel on surve minna Skandinaaviasse tööle ka kümne aasta pärast, Eestit ootab ees töökäte puudus
Majandusteadlane Andres Arrak leiab, et välismaale elama ja tööle minnes panevad inimesed kirja suurema palganumbri, aga jätavad arvestamata kõik selle, millest ilma jäävad.
"Üks asi on see, et inimene saab emigreerudes kaks või kolm korda rohkem raha ja paneb selle aktiva poole kirja, aga passiva poole jäävad, sugulased, sõbrad ja tuttavad,“ tõi Arrak võrdluse raamatupidamisest. „Kui me miinused ka kokku liidame, siis ma pole kindel, et see bilanss üldse plussi jääb.“
Lõppeval nädalal kirjutasid Soome lehed, et 2020. aastaks võib Soome olla seisus, kus vajab juurde umbes 150 000 töökätt. See seostub kohe ka eestlastega, kes juba praegu Soomes tööl käivad.
Surve minna Soome tööle säilib
„Kui me vaatame Skandinaavia riike, siis on ka kümne aasta pärast Soome ja Eesti elatustasemete vahel väga suur, mis tähendab, et surve minna Skandinaaviasse tööle säilib,“ rääkis Arrak.
Arraku sõnul on immigratsioon läbi aegade olnud üks vahend, millega töökäte puudust leevendada. Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa, kes 1960-ndatel tõid miljonite kaupa immigrantse sisse, on täna tunnistanud, et need inimesed lõid juurde rohkem probleeme, kui nad lahendasid.
„Matemaatiliselt nad võivad olla plussis, aga kogu oma sotsiaalse ja kultuurilise erinevusega lõid nad probleeme juurde,“ sõnas Arrak.
Arrak prognoosis, et ilmselt jätkub ka järgmisel kümnendil Eestis majanduslik emigratsioon.
„Eesti demograafilisi näitajaid arvestades saab siin töökäte puuduse number olema veel suurem kui Soomes,“ prognoosis majandusteadlane.
Immigratsioon Ida-Euroopast päästaks Eesti
Et tööjõud liigub Euroopa Liidus vabalt, võiks Arraku sõnul arvata, et kui Eesti arstid lähevad Soome, siis Bulgaaria ja Rumeenia arstid võiksid tulla siia asemele. Väljastpoolt Euroopa Liitu on täna tema sõnul tööjõudu juurde hankida liiga aeganõudev.
Arrak avaldas lootust, et järgmise kümnendi jooksul normaliseeruvad Eesti poliitilised suhted meist ida pool olevate riikidega ja tööjõu võiks sisse tuua ka Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt. „See võiks olla see päästeventiil, mis Eesti ära päästab,“ sõnas Arrak. „Kui seda ei juhtu, siis on Eesti väga raskes seisus.“
Arraku sõnul ei ole asi ainult arstides, vaid kõikide tasandite töötajaskonnas. „Ideaalis võiks Eesti ajada tarka immigratsioonipoliitikat, et lasta sisse just ülemise otsa tööjõudu, mitte lihttöölisi,“ rääkis ta. „Aga ilmselt hakkab eestlane ise nina kirtsutama, ise lappi ja luuda kätte ei võta ja siis tuleb ruttu töökäte puudus ka lihtsa töö tegijate hulgas ning hakatakse neid sisse tooma.“
Arrak on enda sõnul optimist ja usub, et kõik kindlasti ei lähe Skandinaaviasse tööle. „Aga eriti noorem põlvkond, kes on kasvanud vabaduses ja kelle juured ei ole väga sügaval, võivad lahkuda,“ kõneles ta kartustest. „Võib-olla täiesti lõpuks on meie saatus see, et Eestimaal ei elagi enam eestlased.“
