Ametnikud: ka puudega inimesele on seksuaalelu oluline, iseküsimus on, kas riik peaks invaliididele abikäe ulatama
Laupäeval ilmus värskes LP-s artikkel Saksamaal toimuvast debatist, kus osad politiikud on tõstatanud küsimuse puuetega inimeste „seksuaalassistentidest“ ja sellest, kas invaliidil võiks olla õigust sellisele assistendile maksmiseks toetust taodelda. Mitmel pool lääneriikides tegutsevad sellisele teenusele spetsialiseerunud firmad, Saksamaal ja Šveitsis saab omandada vastavat erialakoolitust.
Kas neil oleks oma koht ka Eesti õigusruumis? Delfi palus seksuaalassistentide teemat kommenteerida Eesti sotsiaalministeeriumi spetsialistidel. Küsimustele vastas sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Katrin Tsuiman.
Nagu LP artiklis märgitakse, ei pea seksuaalassistent tähendama prostituuti, vaid näiteks isikut, kes abistab ränga liikumispuudega inimesi seksuaalakti läbiviimisel. Lihtne näide - ka preservatiivi kasutamine võib olla toiming, millega puudega inimeste paar ilma abita toime ei tule. Kas seksuaalassistendi teenus liigitub mingis mõttes erihoolekandeteenuseks?
Erihooldusteenused on sotsiaalteenused, mida osutatakse raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäirega täisealistele inimestele nende igapäevaeluga toimetuleku võime toetamiseks, säilitamiseks või arendamiseks. Valdavalt on erihoolekandeteenuste kasutajad inimesed, kelle puue ei takista seksuaalelu elamist.
Erihooldusteenuste üks liik on ööpäevringne hooldusteenus, mille kasutamise õigus on inimestel, kellel on raske või sügav vaimne alaareng ja lisaks muu puue (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses).
01.01.2016 seisuga on erihoolekandeteenuse kasutajaid pisut üle 5000 inimese ja nende hulgas on liitpuudega inimesi ligikaudu 800, kes võivad oma puudest tulenevalt vajada abi seksuaalsel eneseteostusel. Ajakirjaniku kirjeldatud kujul liigituks seksuaalassistendi teenus Eestis pigem isikliku abistaja teenuse kategooriasse.
Kas puudega inimestele sellise teenuse vahendamine ja pakkumine oleks Eestis juriidilises mõttes võimalik? Oleks see soovitav?
Sotsiaalhoolekande seaduse järgi on isikliku abistaja teenuse eesmärk suurendada puude tõttu füüsilist kõrvalabi vajava täisealise isiku iseseisvat toimetulekut ja osalemist kõigis eluvaldkondades, mis vähendab teenust saava isiku seadusjärgsete hooldajate hoolduskoormust.
Teenusega abistatakse inimest tegevustes, mille sooritamiseks vajab ta puude tõttu füüsilist kõrvalabi. Puudega isikut abistatakse tema igapäevaelu tegevustes ehk liikumisel, söömisel, toidu valmistamisel, riietumisel, hügieenitoimingutes, majapidamistöödes ja muudes toimingutes, milles isik vajab juhendamist või kõrvalabi.
Teenus sobib inimesele, kes on võimeline vastu võtma oma elukorraldust puudutavaid otsuseid ning selgelt ja arusaadavalt juhendama isiklikku abistajat asjaajamise korraldamisel. Seega on praegu olemas võimalus, et isikliku abistaja teenuse osutaja ja teenuse kasutaja korraldavad abistamisülesannete kokkuleppimise käigus ka ajakirjaniku kirjeldatud toimingud.
Lisakommentaari andis sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik:
Reproduktiivtervise õigus ei jäta üheski riigis ega ühiskonnas kedagi neutraalseks. Püüd õiguslikult ja poliitiliselt reguleerida inimeste reproduktiivtervist ja seksuaalsust läheb ajaliselt tagasi tuhandeid aastaid. Üks aspekt on seotud ka puuetega inimeste reproduktiivtervise õigustega. Inimene on seksuaalne olend, sõltumata sellest, kas ta on puudega või puudeta.
Meie põhiseaduse § 19 kontekstis mahub seksuaalne eneseteostus põhiseadusega kaitstavate põhiõiguste alla. Iseküsimus on see, kas riik peaks seksuaalseks eneseteostuseks osutama teenuseid. See nõuab täiendavat analüüsi.
