Ämblikud päästavad Ruhnu kiriku
Need peavad muidugi suured rasvased ämblikud olema, kes majasikkude ja tooneseppadega hakkama saavad, ütles Tooming Meie Maale.
Läinud nädalal Ruhnu muinsuskaitseobjektidega tutvunud Tooming nentis, et saare uuem, 1912. aastal ehitatud kirik kannatab puidukahjurite ohjeldamatu laastamistöö käes. “Seal on väga, väga halb olukord,” iseloomustas Tooming hetkeseisu.
Majasikud ja toonesepad söövad ja uuristavad kiriku puitkonstruktsioone ning on isegi istepingid ära söönud. Kahjurite tegevus on muutnud hoone ehituskonstruktsioonid hapraks. Äsja lõppes kiriku torni remont, mille käigus vahetati ja proteesiti terve rida puitdetaile.
“Torn seisis päris ehku peal ja järgmise suure tormiga oleks alla tulnud, ta oli ikka täitsa pilbasteks,” rääkis Tooming Meie Maale.
Muinsuskaitseinspektori sõnul on kahjurite tegevus salakaval. Pealt võib ehitusdetail jätta ilusa puidu mulje, seest on aga täiesti pehkinud. Kirikus tehakse küll putukatõrjet, vahetatakse välja ärasöödud osi, aga seda jääb Toominga sõnul ikkagi väheks, sest sedalaadi tõrje toimib vaid ajutiselt. Keemilised vahendid on pindmised, määrid ta küll sisse ja mõni aeg nad ei tule sinna mekkima, selgitas muinsuskaitsja.
Kahjurite kasuks tuleb Ruhnu ääretult hea kliima. Talved on saarel mahedad ja putukad saavad lahedasti tegutseda. “Kui saaks neile loodusliku vastuse. Ehk korjatakse ämblikke, nemad ju põhimõtteliselt söövad, äkki see kuigipalju aitaks.”
Kaire Toominga sõnul pole ämblike kaasamine kahjurivastasele ristikäigule sugugi uitmõte. “Näiteks Inglismaal minnakse seda teed, et püütakse loodusele vastu seista loodusega. Kõige parem oleks muidugi, kui keegi käis kirikus ja korjaks munevad kahjurid kokku, seda on aga paraku palju loota,” arvas inspektor.
Uue kiriku kõrval asuv Ruhnu vana puukirik on kahjurite rünnakule aga hästi vastu pidanud. “Ta on tehtud niivõrd heast materjalist, praegusel ajal sellist materjali enam ei saa,” tõdes Tooming ja lisas, et vana kirik on tõrvatud, mida kahjurid pelgavad.
