Kroonist euro kasuks loobumisel on kolm aspekti: kas ja kellele see on kasulik, kes ja millal peaks selle otsustama ning kas siin ongi enam midagi otsustada, kirjutab Allik Postimehes.

Esimesed kaks on Alliku hinnangul sisulised küsimused, aga räägitakse eelkõige kolmandast — ja nii, nagu oleks see juba toimunud loodusõnnetus.

„Piinlik on juristist peaministrile juba teist korda lühikese aja jooksul selgitada poliitiliste kokkulepete erinevust loodusseadustest (mida inimtahe ei suuda väärata) ning õiguslikest lepetest (mille rikkumine toob kaasa kriminaal- või haldusvastutuse),” kirjutab Allik. „Poliitilisi kokkuleppeid täidavad valitsused ja erakonnad just täpselt nii kaua, kuni see on kasulik nende rahvale või valijaile. Vastasel korral valib rahvas järgmistel demokraatlikel valimistel võimule teised erakonnad, kes nende huve paremini kaitsevad ning nimetatud kokkuleppeid niikuinii rikuvad.”

Allik leiab, et kroonist loobumine on siiski asi, mida rahvaga arutada, seda enam, et sisulist arutelu pole siiani toimunud ei riigikogus ega valitsuses.

„Julgen arvata, et ka kroonist loobumine on kasulik ettevõtjaile, ning mida rikkamaile, seda enam,” tähendab Allik. „Ning kahjulik lihtrahvale, mida vaesemale, seda rohkem. Eurotsooni riikides hindu alla ühe euro ju praktiliselt enam pole. Kurtmist, et nagu võluväel tõusid kõigi odavamate kaupade hinnad, kostab juttudes tavaliste soomlaste, itaallaste või prantslastega. Kas tasub siis kõige vaesemailt veel viimane nahk nülgida?”