Aktivistid lõid keeleõppeks huvitava mooduse: igaüks võib eesti või vene keele ära õppida!
Kuidas sul tekkis idee organiseerida sellist gruppi?
Idee tekkis mitu aastat tagasi. Mängisin ühe venelasest sõbraga ühes Tallinna kohvikus malet. Sel ajal suhtlesime Romaniga omavahel inglise keeles, nüüd „russestonskis” ehk korraga mõlemas keeles. Malet mängides hakkasime kuidagi automaatselt üksteiselt küsima, et kuidas on laud või tass vene keeles ja kuidas on ettur või šahh eesti keeles jne. Vestluse käigus tekis mõte, et võiksime üksteisele oma emakeeli õpetada, sest mõlemad tahtsime õppida. Seejärel aga meenus mõlemale, et meil on veel mõned sõbrad, kes tahaksid vastavalt kas vene või eesti keelt õppida. Sellest omakorda koorus välja idee, et miks mitte teha avalik üritus, kuhu võivad tulla kõik kes tahavad - Tallinnas on ju tegelikult 400 000 inimest.
Ja nii korraldasimegi esimese kohtumise. Kohal oli peaaegu 30 inimest ning tundus, et motivatsiooni jagub ning hakkasimegi neid teejoomisi iganädalaselt korraldama. Inimesed vahetusid ning ka Roman ei jõudnud töö pärast eriti tihti käia ning jäin seda ürituste seeriat üksi vedama, aga paljud regulaarsed osalejad olid aktiivsed ja panustasid väga palju. Algul korraldasime rohkem planeeritud tegevustega üritusi, hiljem aga lasime kohale tulnud inimestel ise otsustada, millest mingil korral rääkida jne. Näiteks ükspäev vaatasime poes käimise sõnavara, teisel päeval rääkisime loodusest, kolmandal päeval poliitikast. Lisaks vaheldusid teemad erinevates laudkondades, sest optimaalne on jätta kuni kuus inimest ühte laudkonda, muidu ei saa kõik küllalt rääkida.
Kui kaua see keelegrupp juba eksisteerib?
Alustasime aastal 2012, niisis praegu jookseb neljas „akadeemiline aasta”. Inimesi on läbi käinud sadu ning iga kord on keegi uus. Erinevates kohvikus käimisele lisaks oleme vaadanud koos filme, valmistanud sushit ja mänginud lauamänge.
Praktilised tulemused. Kas sellel viisil on tõesti võimalik keel ära õppida? Palun too konkreetsed näited. Näiteks ma tean, et sa ise oskad vene keelt. Milline oli sinu vene keele oskus enne gruppi ja milline on praegu?
Kõige parema tulemuse saab, kui kombineerida formaalsem õppimine (nt kodus grammatika ja sõnavara kordamine või kursustel käimine) sellega, et käiakse kohvikus suhtlemas, praktiseerimas. Kui õppida ainult üksi kodus, jääb praktika puudu. Kui ainult kord nädalas kohvikus praktiseerida, jääb progress aeglaseks, sest inimene ei kinnista kodus kordamise läbi õpitut. Näiteks on meil ka üks tubli Jevgeni, kes töötab venekeelses kollektiivis, aga on käinud eesti keele kursustel ning harjutab eesti keelt ning küsib aktiivselt küsimusi meie kohtumistel. Nii Jevgeni kui mina ja paljud teised kirjutavad kohtumistel paberile sõnu ja fraase ning kodus kordavad neid, kui aega leiavad.
Mina isiklikult, nagu paljud teisedki osalejad, põhimõtteliselt ei osanud tõesti üldse vene keelt enne. Kuigi olen peaaegu kogu elu Lasnamäel elanud, polnud mul eriti vene sõpru, sest koolis käisin Kadriorus ja huviringides ka mujal. Koolis toimusid tunnid, aga mul oli trots vene keele õppimise vastu. Ma arvan, et see trots tekkis sellest, et tihti mulle heideti lapsena Lasnamäel ette, kui ma näiteks poes vene keelt ei osanud või tänaval vene keeles kella ei osanud öelda. Täiesti kindlasti on samasugune kogemus paljudel inimestel, kes ei oska eesti keelt: kogemus, et neisse suhtutakse negatiivselt, kuna nad eesti keelt ei oska. Ning sellise kogemuse pärast võib tekkida inimestel automaatselt kaitserefleks, mistõttu ei hakata õppima, vaid tuntakse teise keele õppimise ees kas hirmu või trotsi.
Selline olukord ja vastastikune ebasõbralikus taastoodab seda isolatsionistliku tendentsi ühiskonnas, mida enne mainisin. Alles täiskasvanuna, kui oskasin ühiskonda ja selle probleeme paremini mõista ja tahtsin rohkemate inimestega suhelda osata, otsustasin vene keelt õppida ning sisuliselt kõik, mida ma praegu oskan, on tulnud keelegrupis inimestega rääkides. Lühidalt: Kui olla ise aktiivne ja avatud ning endale mingi eesmärk seada, siis on see efektiivne õppimisviis rääkima õppimiseks. Aga esimene samm nõuab julgust ja avatust.
Miks sa arvad, et seda on üldse vaja?
Esiteks on alati võõrkeeli huvitav ja kasulik õppida, olgu selleks eesti, vene, saksa või hiina keel. Teiseks aga on minu arvates täiesti ilmselge, et ühes riigis elavatel inimestel on vaja üksteisest aru saada ning selle eelduseks on mõne ühise keele minimaalsel tasemel rääkimine. See on ka sümboolne viisakuse akt- inimesed näitavad nõnda üles lugupidamist teiste vastu. See ilmneb juba selles, et kui näiteks eestlaselt küsida algul eesti keeles „Vabandust, kas te räägite vene keelt?”, üritavad inimesed palju parema meelega purssida vene keelt kui siis, kui alustada kohe vene keeles. Sama on mu kogemus igal pool reisides: näiteks kui Pariisis küsida „Excuse moi. Parlez-vous anglais?”. Kindlasti on sama ka Venemaal.
Kolmandaks räägivad keelegrupi kohtumistel väga paljud vene emakeelega inimesed, et õppisid küll koolis või keelekursustel eesti keelt mitu aastat, aga kuna neil pole ühtki eesti sõpra ja puudub võimalus keelt kasutada, siis saavad nad paljust aru, aga ei oska rääkida, kuna puudub praktika. Ja ajapikku keel ununeb. Täpselt sama on eestlastega, kes on vene keelt õppinud. Minul olid koolis kunagi vene keele tunnid vist 4 aastat, aga enne keelegrupi alustamist oskasin põhimõtteliselt öelda ainult „Isvinitje. Ja ne gavarju parusski”.
Mis motiveerib sind sellega tegelema?
Esiteks on kohtumised väga lõbusad, vabas meeleolus ja huvitavad ning inimestele lihtsalt meeldib seal teed juua ja juttu rääkida. Mulle ka. Teiseks aga on mul teistsugune ja palju laiem motivatsioon, mis tuleneb mu üldisest ellusuhtumisest. Nimelt ma näen, et Eesti ühiskond on praegu lõhestunud mitmes poliitilises küsimuses, aga ka rahvuslikult ja seda viimast vähemalt niikaua, kui mina elanud olen. Ma arvan, et see on kõigile Eestis elavatele inimestele selge, et kui puudub keeleline ja kultuuriline üksteisemõistmine ning kui piirid jooksevad suhtlusringkondades, töökohtades, spordiklubides, baarides, rajoonides, aga ka erakondlikes eelistustes tihti emakeele järgi, on see ühiskonnale tervikuna ebatervislik isolatsionistlik olukord.
Üks mu USA tuttav, kes aasta Eestis elas, imestas, et on olemas justkui kaks paralleelselt Tallinnat, mis peaaegu üksteisega kokku ei puutugi. See pole jätkusuutlik. Sellega seostub minu jaoks palju küsimusi: Mitu slaavi nimega ministrit on Eesti valitsuses olnud? Miks suudavad kaks populaarsemat erakonda Eestis elavaid rahvusgruppe üksteisele vastandudes endiselt „mobiliseerida” valjiaid nii, et kodanikele tundub, et nad on nurka surutud ja neil muid valikud polegi? Lisaks kerkib esile palju muid demograafilisi küsimusi, mis on liiga keerulised, et neid siin kiiresti käsitleda.
Ühesõnaga see on minu jaoks laiem küsimus ühiskonna sidususest ja „tervisest”, millele annan mina oma pisikese panuse nende iganädalaste kohtumistega, kus inimesed joovad teed, õpivad üksteist keeleliselt ja kultuuriliselt paremini mõistma ja leiavad uusi sõpru. Kõik ühiskondlikud muutused, ükskõik kui suured, algavad konkreetsetest üksikisikutest. Olen tegelenud oma elu jooksul väga erineva aktivismi ja heategevusega ning see kõik on minu jaoks seotud ning algab põhimõttelisest otsustest, kas sa aitad lapsevankrit bussi peale tõsta ja kas sa sekkud, kui näed pealt vargust või sa vaatad mujale? Kui sa näed mingit olulist probleemi ühiskonnas, kas sa panustad oma väiksel viisil selle paranemisse, alustades endast, või sa püsid oma mugavustsoonis ja otsid endale ettekäändeid nagu näiteks, et Sul pole vene või eesti keele õppimiseks aega, raha, tutvusi jne? See on minu jaoks põhimõtteline ellusuhtumise küsimus.
Mitteformaalse õppimise eelised/plussid võrreldes formaalse õppimisega (koolitunnid, keelekursused jne.) Kas on ka miinuseid?
„Mitteformaalse keeleõppe” teine nimetus on „suhtlemine”. Ning suhtlemine on põhimõtteliselt ka formaalse keeleõppe eesmärk. Minu arvates neid kahte viisi ei tuleks üksteisele vastandada, pigem on need üksteist toetavad ja vajalikud pooled. Umbes nagu võitluskunste õppides on tehnika õppimine ja reaalne kahevõitlus, millest mõlemad on võrdselt olulised.
Kes on „tavaline keelegruppi osaleja“? Nt. vanus, staatus…
See meeldib mulle kõige rohkem keelegrupi juures, et kohal on täielik läbilõige ühiskonnast. Tudengist õppejõuni, turvatöötajast bussijuhini, IT-inimesest poemüüjani, ajakirjanikust jooga instruktorini, elektrikust kunstnikuni, ettevõtjast sotsiaaltöötajani. Vanus varieerub vähemalt aastate 20-50 vahel. Ma olen sellest palju mõelnud, et mis meid ühendab ja sellele on keeruline vastata. Ilmselt on ühisnimetaja lihtsalt julgus ja otsus teha esimene samm. S.t. julgus tulla kodust välja ja hakata midagi uut õppima. Muidugi on raske alustada ning teha võõraste inimeste ees midagi, mida Sa hästi ei oska (võõrkeele rääkimine), aga meil käivad inimesed on väga sõbralikud ja toetavad, niisiis karta pole vaja.
Kas osalejaid on palju? Keda on rohkem, kas eestlasi, kes õpivad vene keelt, või venelasi, kes õpivad eesti keelt? Miks?
Sel aastal on iga kord olnud ca 15 inimest kohal, iga õhtu ka mõni uus inimene nagu alati. Protsent, kui palju mingi keele rääkijad on, varieerub. Hiljuti oli ühel päeval näiteks ainult 2 vene emakeelega inimest, teinekord aga vastupidi. Tavaliselt on eesti ja vene emakeelega inimesi umbes võrdselt. Lisaks käib regulaarselt muust rahvustest inimesi, näiteks üks rootslane ja mõned soomlased, tšiilikas, valgevenelane jne.
Mis üldse motiveerib inimesi võõrkeelt sellel viisil õppida? Kas ei ole raha kursustel käimiseks või midagi muu?
Keele õppimisel on vaja seda reaalselt rääkida ning oluline on ka omada tutvusi, kellega hiljem suhelda. Ma ei usu, et peamine motivaator on rahapuudus. Pigem tulevad just inimesed, kes on otsustanud mõnel muul viisil õppida või on seda juba minevikus teinud, aga tahavad nüüd ka praktikat ja ise rääkida. Aga meil alustavad ka inimesed, kes on tõesti täiesti alguses ja alati leiame mingi variandi, kuidas neid inimesi toetada.
Välismaalasi ja on? Kui jah, kes nad on ja mis keelt nad õpivad?
Välismaalasi on käinud Alžeeriast Leeduni, Indiast Tšiilini. Kõik oleneb sellest, mis keeli nad oskavad ja kas neile on sobivaid partnereid. Näiteks mõnda aega rääkisin mina mõned kuud grupis hoopis Saksa keelt ja õpetasin ühele saksa vabatahtlikule eesti keelt, vahepeal oli tihti eraldi ka prantsuse keele rühm. Aga sellisest teistsugusest soovist tuleks enne kirjutada facebooki gruppi (www.fb.com/groups/keelegrupp) ning küsida, et kas on sobivat partnerit. Mina garanteerin ainult seda, et kohapeal saab rääkida-õppida vene keelt ja eesti keelt.
Mis tulevikuplaanid teil üldse on?
Plaane on, aga mulle ei meeldi rääkida plaanidest, kui ma pole neid teoks teinud, sest ma ei taha anda tühje lubadusi. Igal juhul kui kellelegi teisel tekkis nüüd lugedes mõni plaan või idee näiteks alustada Tartus, Narvas või mujal või mõnel teisel päeval sarnast gruppi ja tahaks nõu või abi, siis kirjutagu holgerkiik@gmail.com. Meie grupp kohtub regulaarselt praegu kolmapäeviti Tallinnas mõnes kesklinna kohvikus, aga oleme avatud igasugustele ettepanekutele.
Loodetavasti mõni inimene tahab nüüd infot saada Tallinna kohtumiste aja ja koha kohta. Olulisem infokanal on facebooki grupp aadressil www.facebook.com/groups/keelegrupp. Kõigil inimestel aga ei ole facebooki ning panen kohtumiste info sel aastal ülesse ka blogisse: www.keelegrupp.wordpress.com Praegu kohtume kolmapäeva õhtuti, aga inimesed võivad muidugi võtta initsiatiivi ja teistel päevadel ka kohtuda. Ühesõnaga: Увидимся!
