Akadeemiline test nõuab nupukust
300 kiiret seisavad nüüd Tallinnas vaikselt järjekorras trepil neljal korrusel, käes ID-kaart ja üks pastapliiats. Dokumendi alusel pääsen klassi, kus täituvad pea kõik poolsada kohta. Vastuseleht käes, istume paberiga kaetud testi taha. Järgneb kümme minutit ärevat ootamist, kuni siit-sealt kostab nurinat.
Minu taga arutavad tütarlapsed, kas nõnda üritatakse tallinlasi harjutada akadeemilise veerandtunniga. Minust paremal istuv noormees kommenteerib vihaselt: miks küll tuleb raisata teiste aega mõne üksiku hilineja pärast, kui alguskellaaeg on kõigile teada. Keegi pakub, et ta võib aja täiteks anekdoodi rääkida.
Veerandtunni möödudes pannakse kannatlikkus proovile väga põhjaliku ja aeglase testireeglite ettelugemisega. Nüüd lõpuks võib testi avada. 150 valikvastustega küsimust on jaotatud kaheksasse kategooriasse: andmete piisavus, ruumiline mõtlemine, matemaatika, võõrkeel, informeeritus, sõnavara, tabelid ja teksti mõistmine.
Vastusevariante on enamikul küsimustel viis ja mõnelgi juhul tuleb loota heale õnnele. Teada tuleb Eesti külmarekordit, võrrelda Euroopa riikide rahvaarve ja vastata ka, millal avastati looduslik radioaktiivsus. Matemaatikaga on tunne kindlam ja eksimisvõimalus väiksem.
Akadeemilise testi sooritamine on kohustuslik kõigile, kes soovivad astuda sotsiaalteaduskonda. Üle 80-punktine tulemus tagab tasuta koha aga mis tahes erialale. Sadadest testitegijatest jõub selleni tavaliselt mõnikümmend.
Pärast testi lõppu vahetatakse koridoris muljeid ja kirutakse küsimusi. Selgub, et mitmed ei sihi niivõrd sotsiaalteaduskonda, kui üritavad ületada 80 punkti piiri. Venekeelset testi teinud Marliin näiteks loodab saada füsioteraapiasse: “Ma arvasin, et matemaatika tuleb kõige raskem, aga tegelikult ei olnudki nii hull.”
