Riigikaitse arengukava ühe olulise punkti täitmiseks oleme ostnud Hollandi kuningriigist 44 lahingusoomukit CV9035 (vt ka Sõdur 6, 2014, lk 30–35) ja Norra kuningriigist 35 toetussoomukit ning 2 juhiõppesoomukit. Lähima paari aasta jooksul seisab ees toetussoomukite ümberehitamine ja roomiksoomukite lõplik integreerimine Eesti riigikaitsesse.

Kui ajal, mil Eesti polnud veel NATO liige, oleks meid mingitel seletamatutel asjaoludel tabanud Venemaa Föderatsiooni armee suuremõõduline tankirünnak, siis kardetavasti poleks meile kuigi kauaks abi olnud ka kõigist neist kümmekonnast üle-eelmise põlvkonna lahingutankist, mida Poola riik Eestile 1999. aastal kingituseks pakkus.

Kui samale väljamõeldud ründele astuksid vastu meie liitlaste tankiüksused, mida saadavad meie Scoutspataljoni võitlejad lahingusoomukitega CV9035 ning toetussoomukid CV90 toimetaksid laskekaugusesse ka Javelini tankitõrjerakettidega varustatud tankitõrjemeeskonnad, oleks olukord teine. Kui need 44 lahingusoomukit CV9035 kasutaksid vajadusel oma lasersihitavat 35 mm automaatkahurit ka vastase kopterite küttimiseks ning neid toetaksid toetussoomukeil CV90 positsioonidele sõitnud ja Mistrali õhutõrjerakettidega varustatud lähiõhutõrjujad, oleks olukord teine. Kui siis vastase tanke saatvate jalaväelaste vastu saaks kasutada toetussoomukitel CV90 paiknevaid 120 mm miinipildujaid, oleks olukord teine.

Tegelikult on kogu praegune olukord teine, sest praegu me räägime vaid olukorra pingestumisest maailmas. Lahingusoomukid CV9035 on alles Hollandis Eesti riigi tellitud valmidusse seadmisel. Norrast ostetud CV90 kerede toetussoomukiteks ümberehitamiseks pole veel riigihanget välja kuulutatud ning liitlaste tankiüksuste pidev paiknemine Eestis vajab veel ettevalmistamist ja ehitustöid. Lõpuks räägime me siin eraldivõetult vaid maaväe tegevusest ilma õhuväe toetuseta.

Esmalt mõistagi tankid

Ainuõigeid otsuseid oma riigi relvastamisel teevad vaid totalitaarsed režiimid ja diktatuuririigid. Demokraatias langetatavad otsused olevat ju kõik kas valed, tehtud liiga hilja või raiskavat rahva raha. Demokraatias on alati kõlamas erinevate ja täiesti sõltumatute ekspertide arvamusi, kes teavad täpselt, miks on riigistruktuuride langetatud otsused vältimatult ebapädevad ning kuidas tegelikult oleks olnud õige kuidagi teisiti tehes.

Rahu ajal on riigikaitse ülesehitamiseks relvasüsteeme soetada näiliselt kallis lõbu, „sest sõda ju veel pole!“. Siin ei kehti autoturu reegel, et iga kolme aasta tagant võid liisida uue mudeli ja vana tagasi anda. Kord väljatöötatud sõjamasinad elavad läbi mitu elu ning sellest sünnivad modifikatsioonide numbrid. 1962. aastal Vietnamis oma esimese lahingu pidanud, USA poolt Nõukogude Liidu ratassoomustransportööri BTR60 vastu välja töötatud roomiksoomustransportöör M113 kannab praegu veel USA armees teenides kolmanda põhjaliku rekonstrueerimise tunnusena tähistust A3.

Üheks parimaks tankiks hinnatud Leopard 2A7+ markeering näitab, et jõutud on n-ö seitsmendale level’ile. Kuid seda, oma sõlmede korrasolekut pidevalt isediagnoosivat ning laskemoona eelprogrammeerivat digitaalarhitektuuriga tanki ei suuda sakslasedki toota nii palju, et suutnuks näiteks täita veel läinud aastal raharohkuses supelnud araabia naftariikide suurtellimusi. Enda armee relvastuse suurvähendamisel tühjaks jäänud tankiangaaridesse uute masinate komplekteerimiseks ostis Saksamaa hiljuti utiliseerimisfirmadelt tagasi sadakond maha kantud Leopard 2A4 keret. Pole suur saladus, et Saksamaa ei suuda praegu toota täiesti uusi tankikeresid, sest külma sõja järel on osadele metallimahukaid sõlmi valmistanud käitistele leitud uusi tsiviilrakendusi. Kogemus näitab, et parimad tankid sünnivad kas sõjas või väga hea sõjakogemuse pinnal.

Sõjamasinatel on laias laastus kolme moodi hinnad (kui erinevaid poliitilisi tarneid mitte arvestada). Uutena relvaturule jõudnud sõjamasinate hinnad on jõukohased suurtele, rikastele või väga jõulise keskvõimuga riikidele, kel pole suurt vahet, kas soomuk maksab kolm või viis miljonit eurot. Ülejäänutele jääb valida kas liitlastelt sõbrahinnaga riigilt-riigile-tehingute kaudu soetatavate pruugitud sõjamasinate järelturg või teenistusest maha kirjutatud, sümboolse „ühe euroga“ ümbertöötlemistehaste laoplatsidelt üleskorjatavad, kapitaalsemaid moderniseerimistöid nõudvad masinad.

Pärast külma sõja lõppu, läinud sajandi lõpus toimus suurem sõjatehnika ümberjaotamine ning mitu seni ilma olnud või vähe omanud väikeriiki soetasid endale soodsalt hulga eelmise või üle-eelmise modifikatsiooniastme sõjamasinaid. Soomlastel tuleb nüüd mõelda, kuidas oma analoogplatvormil Leopard 2 A4 ja A6 tanke digitaalselt mõtlema õpetada. Poolakatel seisab sama töö ees Leopard 2 A4 ja A5 tankidega. Leedulased on sisuliselt loobunud oma sajandivahetusel Saksamaalt soetatud soomustransportööride M113G2 kolmandale tasemele viimisest ning panustavad Saksamaalt 88 uue Boxeri ratassoomuki ostmisele. Ei ole veel teada, kui palju läheb lätlastele Ühendkuningriigist soetatud 123 Alvise CVR(T) perekonna luuresoomuki kasutuselevõtt tegelikult maksma.

Eesti otsus

Pole sügavat mõtet arutleda selle üle, kui palju tolmu eri võõramaised soomusmasinad iseseisvuse kaotamisele järgnenud poole sajandi vältel Eesti maastikul üles keerutasid. 31. augustil 1994 lahkus viimane ešelon Venemaa Föderatsiooni sõjatehnikaga Eesti vabariigi piiridest ja nii see jäägugi.

Sellest, kuidas kasvatada iseseisvuse taastanud Eesti riigi kaitsele soomus selga, on mõeldud kaitseväe taasülesehitamise esimestest päevadest alates. Lõhet totaalse sõja korral Eesti kaitsmiseks tegelikult vajalike tankipataljonide arvu ja vaese riigi võimaluste vahel on vahepealsetel aastatel pisut täita aidanud nii relvastuse smugeldajailt konfiskeeritud BTR80-d kui ka Rootsi kuningriigilt saadud, Teise maailmasõja ajal ehitatud Volvo soomusautod. Aga alles Sisu XA-180 ja XA-188 jalaväesoomukid tõid meie jalaväelastele esimese tegeliku võimaluse killukaitse varjus lahinguväljale sõita.

Eestis on riigikaitsekavasid koostades otsustatud, et soomusmanöövrivõimet arendades liigutakse lihtsamalt keerukamale ning kergemalt raskemale. Esmalt lahingusoomukid koos taristu ja väljaõpetatud spetsialistidega ning siis järgmised võimsamad sõjamasinad ehk liikursuurtükid ja tankid.

Lähema paari aasta jooksul võtab Scoutspataljon kasutusele 44 Hollandist ostetud lahingusoomukit (infantry fighting vehicle ehk IFV) CV9035, ning kuus Leopard 1 veermikul pioneeri-, silla- ning äraveotanki. Veel sellel aastal jõuavad Eestisse ka 37 Norra kuningriigist n-ö sõbrahinnaga ehk riigilt-riigile-lepinguga ostetud CV90-d, millelt on tornid maha võetud. Need on plaanis ümber ehitada Scoutspataljoni toetussoomukiteks.

Tapal on käimas ettevalmistustööd, et Scoutspataljon saaks praegu Hollandis hoolduses olevate soomukite Eestisse jõudes koos kogu vajaliku logistikaga oma uude asupaika ümber kolida ning oma uute lahinguratsude kasutamist harjutama asuda. Kaitseministeerium valmistab ette riigihanget Norrast hangitud soomukite toetussoomukiteks ümberehitamise tellimiseks. Erialaspetsialistid on Soomes ja Hollandis õppimas roomiksoomukite taktikat ning hooldust ja remonti. Eesti kaitsevõime on astumas sammukest edasi.

Norra – valik pikemaks ajaks

Norra valitsus otsustas 2012. aastal alustada riigi soomukipargi ulatuslikku uuendamist. Norra läheb tulevikus üle ainult roomikmasinatele. Lõpptulemusena saavad Norra kaks pataljoni, soomuspataljon ja Telemark, senise 103 asemel kokku 144 uut või moderniseeritud soomukit CV9030NO. Neist otseselt lahingusoomukeid on 74 ja ülejäänud on toetussoomukid – 21 luuresoomukit, 15 juhtimissoomukit, 16 lahingupioneerisoomukit, 16 erinevate (multi-role support) ülesannetega (evakuatsioon, miinipilduja- ja tankitõrjerelvaplatvorm, lahingumoona transport jne) soomukit ja kaks juhiõppesoomukit. Just hoolduse standardimise ja logistiliste kulude kokkuhoiu huvides saavad neis üksustes ka kõik toetussoomukid olema CV90-d.

Norral on varasemast ajast relvastuses ka hulgaliselt M113 soomustransportööre. Neist sadakond jätkab pärast uuendamist erinevates abifunktsioonides teenistust väljaspool CV90 pataljone (ambulants, MEDEVAC, juhtimistransportöörid, pioneeritransportöörid, Javelini tankitõrjemeeskondade transportöörid jne) täiendatud M113F3 (kuuesillalises) konfiguratsioonis. Lisaks on kavas 75–150 transportööri (sõltuvalt sellest, kui palju sõidukeid eraldatud 131 miljoni euro eest ümber ehitada saab) M113F4 programmi käigus uuele tasemele ümber ehitada. Sisuliselt ehitatakse vana raami peale uued soomukid. Osa transportööride veermikku pikendatakse ka seitsmenda silla võrra, et mahutada nii miinipildujaid kui ka õhutõrjeseadmeid. Soomus vahetatakse täielikult välja, transportöörid viiakse osaliselt digitaalsele arhitektuurile jne.
Norra peamised löögijõud kasutavad edaspidigi lahingusoomukeid CV9030.

Lisaks uuendusprogrammi käigus ostetavale 41-le täiesti uuele CV90 kerele seadistatakse 33 läinud sajandi üheksakümnendate aastate algul soetatud analoogplatvormil olevat lahingusoomukit CV9030NO MkI ümber digiplatvormile ja neist saavad CV9030NO MkIII-d. See tähendab küllaltki kallist ja põhjalikku ümberehitamist, mille käigus võetakse arvesse ka Afganistanis CV9030 kasutades saadud lahingukogemusi ning tootjafirmade tehnoloogilisi uuendusi.

Põhjalikum moderniseerimine viiakse läbi soomukite tornides, mis on ühtlasi sõjamasina kalleim ja keerukaim komponent. Norralased suhtusid oma ülesandesse põhjamaise kokkuhoidlikkusega. Selle asemel et osta Rootsi tootjafirmalt tornist veermikuni uued lahingusoomukid, võeti 70 vanalt kerelt tornid, et need siis ümber seadistada ning seejärel ostetud uutele või moderniseeritud vanadele veermikele siirata. Ilma tornideta jäänud soomukitest 37 asuvad peagi teele Eesti poole, et pärast ümberehitamist jätkata teenistust Scoutspataljoni toetussoomukitena.

Turul turu seadused

Internetis ringi rännates tundub maailma soomukiturg avar ja võimalusterohke. Soomusmanöövrivõime loomise projekti ühe osana Scoutspataljonile toetussoomukite hankimiseks uuriti mitut varianti ja analüüsiti lähinaabrite ja liitlaste sellealast kogemust.

Pole olemas universaalset tõde, kas lahinguväljal on parem ratastel või roomikutel edasiliikuv soomuk. Kõik sõltub liikumise eesmärgist, sõiduki relvastusest, soomuskaitsest, erivõimsusest, kaalust, meeskonnast, maastikust, aastaajast ja sõduriõnnest. Olulisem kui rattad või roomikud on jaotamine jalaväesoomukiteks ehk n-ö lahinguväljataksodeks ning lahingusoomukeiks, mis võimaldavad koos tankidega ka lahinguväljal ringi vaadata. Siit algab täpsem valik.

Hollandlased näiteks on selle sajandi algusest teinud olulisi valikuid ning kasutavad praegu enam ratassoomukeid: toetussoomukitena kahesillalisi Saksa–Hollandi Fennekeid ja Austraalia Bushmastereid ning Saksa–Hollandi Boxereid (200 tk), mis algselt olid soetatud küll välja vahetama hoopis toetussoomustransportööre M577, kasutatakse nii lahingusoomukeina kui ka juhtimis- ja MEDEVAK-soomukitena. Praeguseks on nad ka osa oma roomikveermikuga lahingusoomukeid (44 tk) Eestile loovutanud. Ka leedulased panustavad edaspidi maanteedel kiiret üksuste ümberpaiknemist võimaldavatele Boxeritele, mis tõrjuvad sajandi algul Saksamaalt soetatud 361-st praegu veel rivis olevad ca 200 M113G2 tagaplaanile. Seniseid ratassoomustransportööridega saadud kogemusi arvestades kaldus Eesti valik lahingusoomukeid ja toetussoomukeid valides meie pehmele pinnasele väiksemat erisurvet avaldava roomikveermiku poole.

Esmalt vaadati üle siiski pakutavate ratassoomukite valik: Pandur II 8 × 8 (General Dynamics European Land Systems, AUT/ESP/SUI/DEU), Piranha III 8 × 8 (General Dynamics European Land Systems, AUT/ESP/SUI/DEU), AMV 8 × 8 (Patria Land Systems OY, Soome), Titus 6 × 6 (Nexter Systems, Prantsusmaa). Kõik need soomukid olid mõeldud osta uutena, mis tegi nad meile liiga kalliks (näiteks Piranha 5, mille ostavad toetussoomukiks taanlased, pidas ka tarnija ise Eesti jaoks liiga kalliks ja seda meile ei pakutudki) ning samas ei vastanud nad mitmele taktikalisele nõudmisele. Puudu jäi peamiselt vajalikust mobiilsusest ehk maastikuläbivusest koos lahingusoomukitega CV9035 tegutsemisel.

Seejärel kaaluti võimalikke roomiksoomukeid: BvS 10 (BAE Systems, Rootsi), Bronco 3 (ST Kinetics, Singapur), CV90NO koos ümberehitamise riigihankega (BAE Systems, Rootsi), M113/M577 koos ümberehitamise riigihankega (RUAG, Šveits).

Rootslaste BvS10 on meile juba kasutusel oleva kaheosalise Bv206 jõulisem, soomustatum ja ujuvam edasiarendus. Paraku ka kallim. Bronco 3 on BvS 10-le sarnase ehitusega, kuid veelgi mahukam ja võimsam sõjamasin, mille eelmise põlvkonna versiooni kasutavad siinpool maakera ainsana vaid Ühendkuningriigi relvajõud (Warthog). Hind ja kaugus varuosadest ja remondibaasist sundis ka seda kõrvale jätma.
Nii jäid valikusse toetusmasinatena ümberehitamist nõudvad kaks varianti: 1990. lõpust pärit eemaldatud tornidega lahingusoomukid CV90, mis küllaltki erandlikel asjaoludel Norra soomukite uuendamise programmi käigus pakkumisele tulid, ning 1960. algul sündinud M577, mida oleks võimalik Saksamaalt utiliseerimisest päästa.

Pool tanki põõsas

Kui läinud sajandi üheksakümnendatel õpetati Eesti ohvitsere veel riigikaitseakadeemia kaitsekolledžis, siis tutvustati seal muuhulgas ka kunagise Nõukogude armee luuretegevuse põhialuseid: „Kui põõsast paistab pool tanki, siis järelikult on seal terve tank,“ kõlas üks postulaatidest. Kui aga tulevikus näevad teise poole luurajad põõsast paistmas poolt CV90-t, siis ei tea nad, kas on oodata 35 mm kiirlaskekahuri tuld või on seal peidus hoopis näiteks 120 mm miinipildujaga toetussoomuk.

Norra CV90-d teevad kõik enne Eestis teenistusse asumist läbi väiksema või suurema ümberehituse riigihangete raames leitud partnerite juures kodu- või välismaal. Kaks kabiiniga soomukijuhtide õppesoomukit pääsevad kõige kergemalt, kõige keerukamad tööd seisavad ees 120 mm miinipildujaga soomukitel. See on suur katsumus, sest valida tuleb mitme praegu arendamisel oleva lihtsama või keerukama variandi vahel. Norras olemas olev 81 mm miinipildujaga variant on hea, kuid miinipilduja ise lahingusoomukite toetusrelvana nõrk. Soomes väljatöötatud kahe 120 mm automaatmiinipildujaga AMOS ja ka selle üheraudne sõsar NEMO pole Rootsi soomukite arenduses seeriatootmisse jõudnud. Rootsi tootjafirma siiski jätkab sellesuunalist arendustööd.

Šveitsi firmal RUAG on olemas 120 mm miinipilduja Cobra, mis mahub ära ka väiksema lastiruumiga soomukisse nii, et saab kaasa võtta ka piisava koguse miine. USA Strykeri peal on 120 mm Iisraeli päritolu miinipilduja Cardom. Suurekaliibriline miinipilduja on ka nende M113 peal, mida praegu kasutavad näiteks leedulased. Singapuris on välja töötatud uus väikese tagasilöögiga 120 mm miinipilduja SRAMS. Oma variandi väljatöötamisega tegeleb ka Rheinmetal, kelle tütarfirma VingPos relvastas 81 mm miinipildujatega Norra CV90-d. Kõiki neid võimalusi kaalutakse kolonelleitnant Terase sõnul enne ümberehituse tellimist põhjalikult.

Kokku jagub ostetud 35 soomukist pärast ümberehitust kümneks rakenduseks. Lisaks juba räägitud miinipildujasoomukitele ootavad põhjalikumat ümberehitamist just digitaliseerimise suunas kaudtule juhtimise meeskondade soomukid. Soomukid, mis ehitatakse juhtimiseks (C2), lahingupioneeridele, lähikaitse-, lahinguremondi-, tankitõrje- või õhutõrjemeeskondadele, evakuatsiooniks, lahingumoona transpordiks, vajavad vähem ümberehitamist. Et soomukid on torni võrra kergemad, piisab nende 600 kW Scania veoautomootoritest 800 kW mootoritega lahingusoomukitega sammu pidamiseks. Millised hakkavad toetussoomukid pärast ümberehitamist täpselt välja nägema, selgub riigihanke käigus.

60-selt erru

Praegugi veel on maailmas kõige enam kasutusel USA päritolu soomustransportööre M113. Seda külma sõja ajal totaalsõja massirünnakutes sõdureid tankide sabas lahinguväljale sõitma loodud roomikveermikuga soomukit ja selle eri riikides eri aastatel tehtud derivaate on väidetavalt toodetud kokku ca 80 000. M113 esimesed lahinguristsed olid Vietnami sõjas 1962. aasta suvel. Peagi ilmnes, et sõidukite kerge (lennult maandamist võimaldav) alumiiniumsulamist soomuskaitse vajab tõhustamist, sest see ei pidanud kinni ka kõikide käsirelvade kuule. Nüüdseks, nagu öeldud, on jõutud kolmanda uuendamistasandini. Muide, tehniliselt samadele standarditele vastavad USA A3 ja Saksamaa G3 ei tähenda automaatselt ühe tootja agregaate ning ristvahetatavaid varuosi.
Sakslased on modifitseerinud sarnase G3 tasemeni ka Taani soomustransportööre, Afganistanis toetussoomukitena kasutamiseks lisasid taanlased sellele umbes tonni jagu lisasoomust, mille tagajärjel tuli pea kogu soomuk ümber ehitada.

Esmalt tuli tugevdada torsioonvõlle, mis lisaraskuse all purunedes hakkasid ka salongis viibijaid ohustama. Seejärel tuli tugevdada ka jõuülekandeid käigukasti ja mootori juures ning samuti veorataste mehhanisme. Lõpuks vahetati ka terasroomikud kummiroomikute vastu, see tõi kaalusäästu ja need olid pea poole laiemad kui eelmised. Neid õppetunde arvestades arendasid taanlased Afganistani operatsiooni toetuseks välja täiesti uue M113 lisaga G4, mille kaal on ametlikult 19 tonni.

Kuuldavasti polnud taanlased oma uuendatud toetussoomukitega väga õnnelikud, kuid kuivõrd nad koos CV90-tega lahinguväljal ringi ei liikunud, said nad oma toetusülesannetega hakkama. Nagu Norragi, vahetab Taani oma M113-d lahingusoomukite CV9035DK toetusmasinatena aastatel 2018–2023 välja. Taanlastel oli algselt uue sõiduki valikus ka Rootsis algupäraseks CV90-te toetussoomukiks loodud digitaalse arhitektuuriga ja täiustatud soomuskaitsega CV90 Amarillo. Kuid Šveitsi Piranha 5 ratassoomukite pakkumine oli neile sedavõrd soodsam, et alates 2018. aastast hakkavad 309 tellitud Piranha 5-t Taani laekuma.
Päritolumaal USA-s on korduvalt kuulutatud M113 relvastusest väljaarvamisest.

Algul lükkas lõplikku väljavahetamist edasi külma sõja järgne relvastuse vähendamine ja uute projektide külmutamine, seejärel aga uuemate lahingusoomukite Bradley ja Stryker arvukat lahingutsoonis viibimist nõudnud Iraagi ja Afganistani sõda. Lisaks on süvenenud arvamus, et ka juba 1980. aastatest teenistuses olevast Bradleyst võib uue lahingusoomuki relvastusse võtmise järel saada hoopis universaalne platvorm toetussoomukite tarvis. USA-st arvatakse sellekohaseid uudiseid tulevat juba lähiajal.

M113 on teinud 55 aasta jooksul läbi kolm põhjalikku uuenduskuuri, kuid lähiaastatel pääsevad nende põhjalikult renoveeritud kered paljudes meie liitlasriikides siiski teenitud vanaduspuhkusele.

Hea lahinguratsu mitu elu

Miks siis ikkagi valiti Eestis toetussoomukiks mõnikord viie maailma parima lahingusoomuki hulka arvatav moodne ja lokaalselt põhjamaine CV90 ja mitte globaalse kasutusega odavam M113/M577, mis mõne aasta pärast täidavad mitme meie lähedase riigi lammutuskojad? Võib-olla peitubki selles küsimuses osaliselt vastus. RUAG-i esindaja pakkumine toetussoomustransportööre M577 Eesti vajadustele vastavalt ümber ehitada ei vastanud mitmel põhjusel neile esitatud nõuetele, mis, eeldusel, et Eesti kasutab osana heidutavast riigikaitsevõimest CV9035 lahingusoomukeid veel järgneva 30 aasta jooksul, polnud seatud üleliia madalale.

Tagasihoidlik maastikuläbivus, väike kandevõime, täiendamist vajav soomuskaitse, eraldiseisva hooldus- ja remondibaasi loomise vajadus, moraalne vananemine, algsele tagasihoidlikule hinnale lisanduvad prognoosimatu suurusega uuenduskulud on vaid osa esitatud miinuste loetelust. Positiivsetest omadustes tulid esile olematu alghind ning lihtsamast konstruktsioonist tingitud väiksemad igapäevase hoolduse kulud. Ka on oodata lähiaastatel suure hulga analoogsete soomustransportööride jõudmist mitme riigi metalliümbertöötlemistehastesse, mis võimaldaks nende kannibaliseerimist odavate varuosade saamiseks. Saksamaa valis välja ja renoveeris need soomustransportöörid G3 tasemele aastatel 1995–2000.

Üks oluline tegur, mis sundis Eesti kaitseväge ja kaitseministeeriumit kõrvale jätma M577 pakkumist, oli selle pakkumise läbiv ebamäärasus. Kui Norra riigi pakutavad mahavõetud tornidega CV90-d seisid külg külje kõrval kinnises angaaris, siis Šveitsi firma RUAG pakutavaid soomustransportööre oleks tulnud minna ükshaaval Saksamaa eri väeosadesse otsima ja üle vaatama. Lisaks selgus, et RUAG pakkus soomukeid, mida Eesti riik saanuks osta ainult Saksa riigilt, mitte RUAG-i tehaselt. Pakkumine sisaldas ümberehituskulusid meile vajalikeks toetussoomukite variantideks. Samuti sisaldas see lisasoomuse ja selle paigaldamise hinda, kuid puudus igasugune ülevaade sellest, millised oleks soomuki täiendava uuendamise kulud, mis (Taani kogemusel) kaasnevad soomuki kaalu suurenemisega.

Unustada ei maksa ka seda, et kõige tähtsam on ikkagi inimfaktor. Mehaanikud on esimesed, kes tervitavad uut sõjamasinatüüpi, mis vurab kaitseväe logistikaalale. Nende tehtavast järjekindlast tehnilisest kontrollist ning pidevast hooldusest ja õigest remondist sõltub, kui kaua sõidukid tegelikult rivis püsivad. Eesti kaitseväe suurust arvestades polnudki nii lihtne leida neid kaheksat mehaanikut (neli torni- ja neli veermikuhooldajat), keda Hollandisse õppima saata. Kui siia nüüd lisada teine pea sama suur meeskond, kes pidanuks omandama ajalooliste M577 remondi võtted, olnuks kitsikus personaliosakonnas veel suurem.

Seniste CV90-te hankelepingutega tuleb nii Hollandist kui ka Norrast kaasa tuntav kogus varuosi ja diagnostikaseadmeid. M113/M577 puhul saab kerede globaalsest levikust hoolimata olulisemaid ja kuluvamaid mootorite ja käiguosade varuosi vaid Saksamaalt või Taanist, sest vaid seal on need Saksa firma FGG poolt G3 tasemele moderniseeritud soomustransportöörid teenistusest väljumas.
Eesti otsus võimalikult tänapäevaseid ja eks seetõttu ka mitte kõige odavamaid lahingusoomukeid ning nende toetussoomukeid hankida tähendab panustamist usutava heidutusvõimega riigikaitsesse mitmeks järgnevaks aastakümneks 21. sajandi globaalsetes katsumustes alles stabiilsust otsivas maailmas. Hea on teada, et vajadusel saame CV90-id hallates tehnilise nõu ja materiaalse abi saamiseks pöörduda lähedaste Põhjamaa riikide või väikeriigi vajadusi ehk paremini mõistva Šveitsi poole. Kui Eesti jõuab lähiaastatel ellu viia ka liikursuurtükkide ning tankide hanked, on meie maaväel löögijõud, mis suurema kriisi korral suudavad liitlaste manööverüksustega sammu pidada.

Igal ajastul oma soomus

Soomusüksuste loomisel on Eestil ajaloost võtta hiilgav kogemus. 1918. aasta detsembris andis kapten Johan Pitka Tallinna sadamatehastele käsu ning kolm päeva hiljem oli valmis kolmetonnise veoauto Federal šassiile ehitatud soomusauto Estonia. Tõsi küll, see esimene neist kaheksast (kui siia lisada ka Pärnu paadimeistrite ehitatud pisut teise konstruktsiooniga maailma koledaim soomusauto Vanapagan) sedaviisi põlve otsas ehitatud Vabadussõja soomusautost sai oma nurkrauast konstruktsiooni ja laevaterasest kerega talvistele rindeteedele minekuks raskevõitu. Aga juba 1919. aasta kevadest tegid täiustatud konstruktsiooniga puitraamile kinnitatud kaevikukilpidega kaetud soomusautod Vabadussõja rinnetel punaste elu kibedaks ning aitasid Eesti vägede rünnakuhoogu hoida.

Neid soomusautosid iseloomustas oma aja kohta harvanähtav tulejõud. Lisaks kahele Maximi raskekuulipildujale kasemattides ja Madseni kergekuulipildujale auto esiosas sülgasid nende tornides tuld 37 mm lühikese rauaga Hotchkissi kiirlaskekahurid. Väidetavalt ületas soomukite kerede kaevikukilpide terase kuulipidavus Põhja Poegade poolt punastelt üle võetud, tsaariarmee jaoks toodetud Austin Putilovetsi soomukite kerede soomuse oma.

Vabadussõja võidu järgne jätkulugu nii hiilgav ei olnud. Eesti soomusväe masinapark sai küll täiendust Loodearmeelt üle võetud nelja Inglise tanki Mark V Composite ja Prantsusmaalt soetatud 12 Renault FT17 tanki võrra. Lisaks ehitati 1924. aasta punamehikeste putšikatse järgselt inglaste Vickersi soomusauto IGA1 eeskujul 13 Arsenal-Crossley (M27/28) soomusautot ja soetati hiljem Poolast kuus tanketti TKS. Siiski ei olnud soomusüksustest 1939. aastal sõlmitud baaside lepingu ajal Eesti iseseisvaks jäämisel abi.

Kas ajalugu läinuks teisiti, kui Eesti oleks Inglismaalt kahe allveelaeva ostmise asemel panustanud näiteks lätlaste eeskujul kergetankide tüüp 35 (LT vz. 35) soetamisele Tšehhoslovakkiast või taibanud Ameerika insenerilt John Walter Christie’lt ära osta ratas-roomiktanki M. 1931 litsentsi, enne kui Punaarmee selle järgi endale Eestisse rajatud baasides nähtud kiirtanki BT7 ehitas?

Igal juhul jäid sõjaeelse aja kodumaise soomukitööstuse tippsaavutuseks 1927. aasta vaimus loodud kergesoomusautod Arsenal-Crossley, mis olid oma kompositsioonilt küllaltki sarnased nende Punaarmee Eesti baasides olnud BA-10 soomusautodega. Viimased olid seltsimehed punaväelased (tundub, et tolle maa kombe kohaselt) reedel, 21. juunil 1940 puhkepäevadeks kaasa võtnud, et Tallinnas jalutades president Pätsilt vabariigi ülevõtmist viisakalt eemalt jälgida.
1939. aasta 1. septembril alanud Teises maailmasõjas osutusid ka sellised, oma loomise ajal edukad soomusautod õige pea lootusetult oma aja äraelanuteks. Sõda sünnitas sootuks uued ja võimsamad sõjamasinad, mida said endale arvukalt lubada vaid totaalsed üliriigid, kellest ühelgi polnud Eestile pakkuda selliseid liitlassuhteid nagu on NATO-s praegu.

Liitu uudiskirjaga