-----------------------

Aastal 2000 oli ministeeriumi tagatrepil suitsunurk, kus asju arutada. Just seal said tuttavaks ka kolleegid Hella ja Alla. Hella tegi suitsu ja Alla tõi Hellale nimekirja peagi Tallinna saabuvatest väliskülalistest. Tagatrepp oli igati sümboolne, sest Eesti osales sel ajal võimsalt tagatrepluses ehk lobitöös maailmas. Oli vaja, et Eesti saaks NATOsse ja Euroopa Liitu ning OSCE esindus Eestist välja läheks.

Selle tagatrepi suitsunurga suurest aknast avanes imeline vaade vanalinnale ja merele. Valged laevad tulid ja läksid. Uus-Eesti muinasjutt. Vahel langes laia lund, tänavalaternad moodustasid ministeeriumi esisele Doomino väljakule säravaid ringe, suvel kohisesid puud ja kevadel rippusid Akadeemia Raamatukogu katuseräästast jääpurikad otse akadeemikute peade kohal.

„Ei tea, kuidas Eesti riikliku internetidomeeni punkt ee eraisikuist ainuomanikel ka läheb,“ mõtles Hella raamatukogu vaadates. Kuidagi oli totalitaarsest sotsialismist otse kauboikapitalismi hüpanud riigis võimalikuks osutunud, et selline sissetuleku- ja võimuallikas ei läinud mitte endiste kommarite ja maffia kätte, vaid jäi ühe akadeemikute pere omandisse.

Käimas oli Eesti jõuline marss Euroopa Liitu ja NATOsse. Sellega seoses käisid edasi-tagasi igat sorti delegatsioonid. Eestit uuriti, katsuti, nuusutati ja hinnati. Tallinna käisid uudistamas NATO ja Euroopa Liidu raportöörid, CIA ja FBI mehed, kelle tundis ära prillides asuva kaamera ja valge triiksärgi järgi. Nende sabas piilusid FSB ja Hiina mehed, kelle taga omakorda meie omad rohekashallis ja nii edasi. Suuremate hotellide fuajeekohvikutes istusid lähestikustes laudades sageli viie või rohkema erineva huvigrupi erariietes esindajad. Kõik jälgisid kõiki, jahtuva kohvi ja vahukoorekoogi tagant.

Eesti delegatsioonid käisid omakorda Brüsselis NATO peakorteriga tutvumas. Hellale jättis seal kõik väga uhke ja militaarse mulje. Kõhedust tekitas küll asjaolu, et NATO peakorteris asuva Eesti esinduse tuliuue kontori WC peeglitelt ei olnud jõutud veel kaitsekiletki maha võtta, kui samas hoonetekompleksis asuva NATO peahoone tualetis oli juba suurelt seinale kirjutatud vene keeles HUI1. „Kas see ongi see uus NATO, millest räägiti? Partneritele avatud?” mõtles Hella murelikult.

Kui avatud NATO tegelikult oli, selgus veidi hiljem, kui sõbraliku olemisega ametnik Hemm, kes kabinetist kabinetti käis, kõikidel päid silitas ja küsis, kuidas läheb, NATO saladuste reetmise eest vangi pandi.

Eestis oli parasjagu käimas ka majandusime. Erasektoris tõusid palgad püstloodis. Hella sai mitu pakkumist erasektorisse üle minna, aga ajad tundusid nii erutavad ja pöördelised, et ta ütles rahale ei, kuigi elas ühiskorteri väikeses toas, mille üüriks kulus peaaegu terve palk. Asi ei olnud selles, et tuba oleks kallis olnud. Ei. Palk oli lihtsalt väike. Aga elul ei olnud viga, sest söök oli suhteliselt odav ja kui napsuisu peale tuli, tegi sõber Sibul „Eesti majas” välja.

Iga inimene võib öelda, et just tema eluajal toimuvad ajalooliselt pöördelised sündmused. Hella uskus pimesi Eesti imesse ja tundis kogu kehaga, kuidas Eesti liigub läände. Ministeeriumis töötades tekkis tunne nagu seisaks kaptenisillal või vähemalt ülemisel tekil. See tunne oli nii võimas, et Hella tahtis igal juhul „süsteemi“ jääda niikauaks, kuni Eesti saab NATOsse ja Euroopa Liitu.

Eesti pürgis noore energiaga jõuliselt edasi. Riik oli noor ja ministrid olid noored. Minister Segumasin näiteks nägi välja nii noor, et keegi ei uskunud, et see taiplik prillidega noormees ongi minister. Ühel pidulikul vastuvõtul sattus Hella seltskonda, kus minister Segumasin vestles välisriigi saadikutega, kellest üks väljendas tulist kahetsust, et Eesti minister hiljutisel tähtsal kohtumisel ei osalenud. Minister Segumasin avaldas siirast üllatust ja kinnitas, et ta viibis selle üritusel! „Jah, teie küll, aga minister oleks pidanud seal osalema.“

Kuna Eesti oli veidi nagu meheleminekueas piiga seisuses, oli iga samm ja sõna eriliselt arvel. Hoolega pidi jälgima, mida ja kuidas öeldakse. Ühel peategelasel oli näiteks probleeme hääliku „th“ hääldamisega inglise keeles ja kõnekirjutajad pidid sageli viimasel minutil kõnest välja võtma tema lemmikväljendeid, nagu „fis is important fät ui put fö mani uer fö moufff is”2, kuna nii mahlase esituse puhul tekkisid hoopis teistsugused kujutluspildid, näiteks grillvorstist ja praetud sealihast hapukapsastega. Selleks ju meeskond oligi.

Juhtus ka apse. Ühel president Meri visiidil Brüsselisse broneeris Brüsseli-poolne korraldusmeeskond talle toa „Sheratoni” hotelli, aga kogemata mitte uhkesse kesklinna kõrghoonesse, vaid nukra äärelinna mini-„Sheratoni”. Muidugi ootas delegatsiooni ees üllatus. President saabus suurde kesklinna hotelli, hõlmad uljalt laiali, aga ta saadeti valvelauast minema, sest reserveeringut tõepoolest ei olnud ja sobilikke vabu tube ka mitte. Kui eskordiga lõpuks äärelinna mini-„Sheratoni” jõuti, vaatas neile toa seinalt vastu kaunistuseks sinna kinnitatud kummist must-valge lehma esimene pool kehast. Tuppa astunud delegatsioonil jäi üle vaid kujutleda, milline näeb välja kõrvaltuba. Skandaali president ei korraldanud. Riskid hajutati ja kohtumised kulgesid edukalt.

Hella veendumus, et Eesti saab NATO liikmeks, oli nii kaljukindel, et ta vedas juba 1990ndate lõpul kuulsa isemõtleja ja menukirjanik Hvostoviga terve kasti konjaki peale kihla, et Eesti võetakse NATO täieõiguslikuks liikmeks.

Kui Eesti aastal 2004 ametlikult NATOga liitus, Hellat Brüsselisse tseremooniale ei saadetud. Hellale anti hoopis käsk Eestis üleriigiline rahvapidu korraldada. Kuna ministeeriumil raha eriti polnud, tuli teha nagu alati – Hella palus Kaitseliidu appi. Ilma nendeta oleks vist ainult valitsus ja õukond pidu pannud.

Kaitseliit pakkus üle Eesti linnaväljakutel rahvale sõdurisuppi, heisati lipud, esinesid ansamblid, Kaitsevägi näitas varustust ja puhuti täis NATO logoga õhupalle nii, et süda oli pärast nädal aega paha. Kaitseliidule ei olnud vaja aitäh öelda, sest NATOsse astus terve riik. Hella astus NATOsse ministeeriumi pressisaalis püsti seistes, käsi südamel ja pisarad silmis Eesti hümnile täiel rinnal kaasa lauldes, mis siis, et viisist mööda.