Initsiatsioon ja „piht”

Linnakomiteesse tööle asudes leidis peatselt aset minu usaldusväärsuse kontroll mitte-eesti rahvusest kolleegide poolt. Ilmselt polnud see „testimine” KGB lavastatud ega ka linnakomitee juhtkonnale teada, vaid toimus omaalgatuslikult. „Testijaiks” osutusid igati heasüdamlikud ja sõbralikud instruktorid – Gennadi Gretšiškin ja Venjamin Speranski. See toimus järgmiselt.

Oktoobripühade ajal pidid madalama järgu vastutavad töötajad linnakomitee ruumides valvet pidama. Valvamisel oli pikk traditsioon, sest kardeti korrarikkumisi (keegi viskab kivi aknasse, püüab majja sisse saada jne), mida võis tõlgendada võimudele vastuhakuna. Olin minagi noore töötajana valvegraafikusse sattunud, mis oli ebameeldiv ja igav. Kuid seekord pääsesin viimasest üsna kummalisel viisil. Võtsin valve üle Gennadi Gretšiškinilt, kes ei tahtnudki kohe lahkuda. Ta jäävat mulle seltsiks. Kas ma ei taha koroonat mängida, küsis ta. – Aga muidugi. Koroona oli tollal linnakomitee töötajate hulgas väga populaarne. Mängiti söögivaheaegadel, mõnikord võeti selleks mõned minutid lisaks isegi tööajast. Kuna kirgliku mängijana tunti ka linnakomitee teist sekretäri Vassili Konstantinovit, siis sellest numbrit ei tehtud. 


Veidikese aja pärast lisandus kolmaski mängija – instruktor Venjamin Speranski –, kaasas pudel konjakit. Venja tegi ettepaneku „punaste” pühade auks klaasid põhjani juua. Seda ka tegime, millega oli loodud igati „usaldusväärne” õhkkond. Siis paluti mul endast lähemalt rääkida, et teada saada, „kes on kes”. Kõigepealt jutustatagu elulugu. Panin imeks, et see neid nii detailideni huvitas. Küsiti, miks ma ülikoolis parteilise karistuse sain, miks loobusin Tartus prestiižikast keskkoolidirektori ametikohast, miks abikaasast lahku läksin jne. Tundus kuidagi kahtlane, et nende informeeritus sedavõrd hea oli. Mina näiteks ei teadnud neist suurt midagi. Ka taheti teada, kas olen tõeline internatsionalist, või eelistan rahvuslust, kuidas ma tegelikult suhtun vene küsimusse, mida ma venelastest üldse arvan. 


Ütlesin, et olen põline eestlane, kelle juured ulatuvad siin arhiivimaterjalide järgi 16. sajandisse, et venelastesse suhtun lojaalselt ja mõnda ka armastan. Selle tõestuseks meenutasin oma vene rahvusest sõpru sõjaväeteenistuse aegadest, kes õpetasid mind teeklaasist viina jooma. Muidugi ei rääkinud ma neile Volodja Nikiforovist, kes andis mulle lugeda 1959. aastal samizdati rotaprint-väljaandena ilmunud Boriss Pasternaki romaani „Doktor Živago” käsikirja. See oli muidugi tabu. Kuigi romaan oli juba 1957. aastal ilmunud Itaalias, nägi see Nõukogude Liidus Novõi Mir’is ilmavalgust alles 1988. aastal. Sellised olid minu venelastest sõbrad, keda võisin usaldada. Ja neid polnud seersantide korpuses, kuhu ka mina tollal kuulusin, nii vähe. – See on tore, aga kas ka ülikooli päevilt mõni sõber meelde tuleb? – Olin jännis. Ega eriti ei tule, kui Juri Lotman välja arvata. Aga tema on pigem hea tuttav kui lähedane sõber. Muidugi oli häid sõpru ka sünnipäraste venelastest tudengite hulgas, kuid need olid enamikus assimileerunud. – Sellest on kahju, kuid pole midagi, tunnistasid mehed ja tegid ettepaneku juua „igavest” sõprust. Sellega oli initsiatsiooni ja „pihi” rituaal lõppenud ning mind võeti omaks. See polnud linnakomitees, kus tollal venelasi oli üsna palju, sugugi vähetähtis. Kui esialgu oli vene rahvusest kolleegide suhtumine minusse kui uustulnukasse mõneti üleolev (noor pealegi), siis uute sõprade mõjul hakati minusse nüüd vene seltskonnas paremini suhtuma. 


Linnakomitee juhtimine muutus Moskva-meelsemaks alles pärast 1971. aastat, mil peale Väljase edutamist keskkomiteesse toodi KGB-st Tallinna partei linnakomitee esimeseks sekretäriks Nikolai Johanson, kes osutus tõeliseks vene šovinistiks. Tegelikult polnud tollal Eestis eestlaste ja mitte-eestlaste vastandumine siiski nii aktuaalne. Kriitiline piir rahvastiku koosseisus eestlaste jaoks saabus hiljem, 1980. aastate lõpus. Pigem toimus valitsuse poolt tollal rakendatud meetmetega paratamatu kohanemine. Nii et minu mäletamist mööda olid 1970. aastate alguses siin kujunenud rahvussuhted eestlaste jaoks enam-vähem talutavad. 


Mis puutub minu tollastesse testijatesse, siis leidis Genja Gretšiškin endale hiljem alampolkovniku aukraadis tööd siseministeeriumis. Linnakomitees administratiivorganite osakonnas töötanud Speranski edutati aga ametisse keskkomitee parteiorganisatsioonilise töö osakonna parteiinformatsiooni sektorisse. Keskkomitee aegu oli ta minu kabineti alaline külaline, kuna laenutas lugemiseks Brockhausi ja Efroni entsüklopeedia ühe köite teise järel. Kummaline hobi oli sellel küllaltki omapärasel mehel. Tänaseks on Genja teises ilmas, Venjamini saatusest ei tea ma aga midagi.