AINULT DELFIS: Katkend raamatust "Antiliibanon" - mehed, kes ei pääsenud Liibanoni inimröövidest eluga, osa 3
Delfi avaldab katkeid Tiit Pruuli kirjutatud tõsielulisest põnevikust "Antiliibanon", kus meenutatakse ülidetailiselt, kuidas algas, hargnes ja kulmineerus eestlaste vabastamine Liibanonist.
"3. aprill, Tallinna kesklinn
Haugas ei ole kuigi rõõmus. Eile luges ta Postimehe artiklit Liibanonis viibivatelt eesti ajakirjanikelt, kus tsiteeritakse portaali „Lebanon Files“ omanikku Rabih Haberi: „Kui 30 aastat tagasi Liibanonis palju inimrööve tehti, saadi kõik elusalt tagasi. Tean ainult juhtumit kahe ameeriklasega, kes kogemata hukkusid.“
Haugas kontrollis seda optimistlikku teadet. Ta meilis ja skaipis öösel mitme kolleegiga, tuhnis oma vanades failides, guugeldas ja tellis Amazonist e-raamatuid. Kokku sai nimekiri nendest Liibanonis pantvangi võetud meestest, kes sealt elusana koju ei jõudnud. Nimekiri ei tulnud küll üleliia pikk, kuid Haugas mõtles murelikult, et Eesti riik ei pruugi saada oma käsutuses olevate vahenditega eestlaste tapmist kuidagi ära hoida.
William Frances Buckley – ameeriklane, CIA resident, kellest esialgu räägiti meedias kui diplomaadist. Buckley röövisid Islami Džihaadi võitlejad 16. märtsil 1984. Ta surnukeha leiti plastkotist Beiruti lennujaama lähistelt 1991. aastal.
Alec Collett – britt, töötas Beirutis ÜRO Palestiina Vabastus- ja Tööorganisatsiooni ehk UNRWA juures ajakirjanikuna, koostades ülevaateid põgenike olukorrast, rööviti 25. märtsil 1985. Tema röövi põhjusena nimetati asjaolu, et Suurbritannias oli just Iisraeli suursaadiku Sholom Argovi tapmiskatse eest süüdi mõistetud kolm araablast. Üsna kohe postitati Šveitsis Colletti videopöördumine, milles ta teatas, et teda koheldakse hästi ja tal on ravimeid oma diabeedi raviks.
Üheksa kuud pärast röövimist saadeti Beiruti sõltumatule ajalahele An-Nahar tema videopöördumine Briti peaministri Margaret Thatcheri poole, milles ta palub vabastada Briti vanglates olevad palestiinlased, kes haavasid tapmiskatsel Iisraeli suursaadikut Londonis. Nende vabastamine oleks eelduseks tema enda vabastamisele. Briti valitsus teatas, et nad ei pea terroristidega läbirääkimisi. Videoid uurinud eksperdid jõudsid järeldusele, et Colletti hoiab vangistuses Abu Nidal, üks Müncheni olümpiamängude veresauna organiseerijaid. Veidi enam kui aasta pärast röövi levitas Sotsialistidest Muslimite Revolutsiooniline Organisatsioon videot Colletti poomisega. Mitmed eksperdid ei pidanud seda tõeseks kuni 2004. aastani, mil Zaid Hassan Safarini tunnistas, et nägi pealt Colletti tapmist. Ta olla tapetud vastutasuks USA õhurünnakutele Liibüale aprillis 1986. Tema surnukeha õnnestus leida ja identifitseerida alles 2009. aastal.
William Higgins – ameeriklane, USA mereväe kolonelleitnant, rööviti 1988, kui ta oli ÜRO missioonil Liibanonis. Vaatamata sellele, et ÜRO peasekretär Pérez de Cuéllar pani tegutsema kogu maailmaorganisatsiooni võrgustiku Lähis-Idas, demonstreeris Maailma Rõhutute Organisatsioon juulis 1989 Higginsit võllas rippumas ja teatas, et ta tapeti vastutasuks Hizballah’le lähedase šiia usujuhi Abdel Karim Obeidi röövimisele Iisraeli poolt. Higginsi surnukeha tuvastati 1991.
Peter Kilburn, Leigh Douglas ja Philip Padfield – ameeriklased, Beiruti Ameerika Ülikooli õppejõud. Nende surnukehad leiti Beiruti lähedalt 17. aprillil 1986. Tapeti Sotsialistlike Muslimite Revolutsioonilise Organisatsiooni poolt vastutasuks USA õhurünnakutele Liibüa vastu. Röövimised olevat korraldanud kolonel al-Gaddafi palvel Abu Nidal.
Michel Seurat – prantslane, sotsioloog. Rööviti Beirutis 22. mail 1985 koos prantsuse ajakirjaniku Jean-Paul Kauffmanniga. Röövi otsene motiiv oli vangide abil nõuda palestiina terroristi Anis Naccache’i vabastamist. Naccache mõisteti süüdi Mohammad Reza aegse Iraani peaministri Shapour Bakhtiari tapmiskatses Pariisis.
„Naccache on üks tegelane, kelle peaks edaspidise tegevuse jaoks meelde jätma.“ Haugas tõmbab sellele nimele kollase markeriga joone peale.
Ta oli omal ajal lähedane sõber nii Khomeini poja kui ka Islamirevolutsiooni Valvekorpuse liidri Mohasen Rafiqusti ja eriti Imad Mughniyyaga. Prantslased kasutasid Naccache’i lõpuks vahetuskaubana, kui Mitterrand’i valitsus pidas 1980. aastate keskel läbirääkimisi Iraaniga, et lõpeks pommiplahvatused Pariisis. Välisminister Roland Dumas oli see, kes soovitas siis Naccache’i iraanlastele vahetuseks pakkuda. Nii tehtigi. Praegu kurseerib ta ärimehena Teherani ja Beiruti vahel. Seurat tapeti 1986.
Arkadi Katkov – venelane, Nõukogude diplomaat. Rööviti Beirutis koos kolme kolleegiga, kellest kaks olid KGB ohvitserid, septembris 1985. Vangistajad nõudsid, et Nõukogude Liit võtaks Süüria ja Yasir Arafati vahelises konfliktis positsiooni palestiinlaste leeris. Kolm venelast vabastati kuu aega hiljem. Venelaste vabastamise põhjuste kohta liigub lugu sellest, et röövlid hakkasid saama oma sugulastelt ära lõigatud sõrmi ja muid kehaosi. Sõna otseses mõttes pead olevat lennanud. Operatsioonis olevat osalenud KGB eriüksus Alfa.
Hani Korda – väidetavalt Ameerika teadlane, kes rööviti 1970. aasta augustis marksistlik-leninliku Palestiina Vabastamise Rahvarinde julgeolekuteenistuse ülema Ahmad Yunisi ehk Abu Ahmadi poolt. Vassili Mitrohhini abil avalikuks saanud dokumentide kohaselt tegi Yunis mitmete inimröövide puhul kaastööd ka KGBga. Kordat peeti CISi ohvitseriks, kes tegutses Liibanonis palestiina sihtmärkide vastu. Ta olevat salaja toimetatud Liibanonist Jordaaniasse, kus teda olevat Palestiina Vabastamise Rahvarinde baasis seni piinatud, kuni ta sooritas enesetapu. Seda episoodi uurinud luuredokumentalist Nigel West ütleb aga, et Hani Kordaga sarnaneva isiku röövimist pole vähemalt avalike allikate põhjal võimalik tuvastada.
Haugas lisab nimekirja need, kes jäid küll füüsiliselt elama, aga kelle vaim vastu ei pidanud: ameeriklasest õpetaja Frank Reed (oli vangistuses 1986–1990) ja vagabund Edward Tracy (1986–1991), kes oli tulnud Liibanoni piibleid müüma, lõpetas aga porno müütamisega. Brian Keenan ja John McCarthy kirjeldavad oma raamatutes, kuidas valvurid Frank Reedi piinasid ja peksid. Reed oli olnud pikalt üksikvangistuses, mis oli tal tekitanud paanika- ja hirmuhoogusid. Valvurid nägid ta hirmu ja valisid ta omaenda hirmude ja komplekside väljaelamise objektiks.
Haugas leiab netis surfates ka mõned, kes pääsesid põgenema. Näiteks CNNi korrespondent Jeremy Levin, kes rapsis end käeraudadest lahti ja laskus linade abil pärast 11 kuu pikkust vangistust 1985. aasta valentinipäeval vabadusse. Siiski on arvatud, et tema vabastamine võis olla ka Süüria valitsusega kooskõlastatud. 29. septembril 1986 rööviti prantsuse telereporter Jean-Marc Sroussi, temal õnnestus põgeneda mõni päev hiljem. USA ja Briti kodakondsusega ajakirjanik Charles Glass oli 1987 Liibanoni šiitide käes vangistuses 62 päeva. Oma põgenemist kirjeldab ta raamatus „Tribes with flags“.
Ilmselt üsna haprasti oleks käinud armeenia päritolu Ameerika ajakirjaniku Aredis Derouniani käsi, kelle Palestiina Vabastamise Rahvarinne kahtlustatuna seotuses CIAga Beirutis röövis. Derouniani dokumendid andsid röövijad üle KGB-le, meest ennast hoiti kinni Tripoli põgenikelaagris, kust tal mõne päeva järel imekombel õnnestus põgeneda ja USA saatkonda joosta.
Eriliselt ja mitmel korral vedas aga CIA ohvitseril, kelle röövimist plaanisid lausa seltsimehed Andropov ja Brežnev isiklikult. 1970. aastal pöördus KGB esimees Juri Andropov kirjaga NLKP KK peasekretäri Leonid Brežnevi poole: „Otstarbekas oleks läbi viia CIA Liibanoni aseresidendi röövimise operatsioon ja toimetada ta Nõukogude Liitu, osalt kättemaksuks ja osalt selleks, et saada usaldusväärset informatsiooni USA plaanide ja erioperatsioonide kohta Lähis-Idas. Operatsioon on plaanis läbi viia Beiruti residentuuri usaldusväärse agendi Natsionalist kaasabil, kes juhib Palestiina Vabastamise Rahvarinde sabotaaþioperatsioone ja on kogenud agressiivsete meetmete rakendamises.“
25. mail samal aastal andis Brežnev operatsiooniks loa. CIA ohvitser plaaniti uinutada üldanesteetikumiga immutatud maski abil, siis tuli talle süstida KGB-lt saadud koha- ja ajataju häirivat ainet ning toimetada ta sellises olekus Süüriasse, kohe piiri vahetus läheduses asuva Zabadani küla juurde Antiliibanoni mäestikus. Edasi oleks ameeriklane Süüriast erilennukiga Nõukogude Liitu transporditud. Nimetatud „Natsionalist“ oli Palestiina Vabastamise Rahvarinde juhi George Habashi asetäitja Wadi Haddad, mees, keda briti luureprofessor Christopher Andrew on nimetanud „Palestiina terrorismi Euroopasse eksportijaks“. Seda ülesannet aga Wadi Haddad korralikult täita ei suutnudki, mitu katset ebaõnnestus ja operatsioon katkestati."
