AINULT DELFIS: Katkend menukolumnisti raamatust ehk tähelepanek riigist, kus on e-valimised, aga maapiirkonnas pole sisekäimlaid

"Minu nimi on Abdul Turay. Olen mustanahaline britt, kes töötab Eestis kolumnistina. Esimest korda tulin Eestisse 2008. aastal töötama ühe väga väikese meediaväljaande heaks," tutvustab end raamatukirjastuse Hea Lugu peatselt ilmuvas raamatus Eesti viimaste aastate üks loetumaid kolumniste.

Postimehe toimetajad otsustasid kutsuda mind toimetusse intervjuule.
“Nii et sa oledki päris,” tähendas vanemtoimetaja Priit Pullerits. See oli vaid poolenisti nali.
Siis kutsuti mind teles “Kahekõne“ saatesse (BBC “HARDtalki” Eesti vaste).

“Paljud kolleegid on öelnud, et minu järgmist külalist ei ole tegelikult olemas,” ütles saatejuht Indrek Treufeldt.

Siis kutsuti mind Postimehe iga-aastasele arvamusliidrite lõunasöögile.
“Nii et sa polegi väljamõeldud isik, sa oled päriselt olemas,” tähendas kirjanik Mihkel Mutt.
Pärast seda tuli kutseid ridamisi. Üliõpilasliit, ajakirjad, ümarlauad, koolid, väitlusfoorumid.
Palju kutseid lükkasin tagasi, eriti kõik kollase. Tundsin end nagu Lemuel Gulliver “Gulliveri reisidest”. Selles raamatus ironiseerib Jonathan Swift nii Lilliputi pisikeste inimeste impeeriumipürgimuste kui ka Gulliveri enda pretensioonide üle kääbusliku inglasena õilsate hiiglaste seas ning laseb ühel tegelasel inglaste kohta öelda, et nende „suurem hulk on kõige õelam vaklade tõug, keda loodus iial on lubanud maapinnal ringi roomata.“

Vahel olen ma hiiglane. Eestis on palju kitsarinnalisi inimesi. Mõnes mõttes on see paratamatu. Sääraseid inimesi leidub kõikjal, nad annavad oma seisukohtadest teada kommentaariumides ja netifoorumites. 

Aga vahel olen ma tilluke inimene. Eestis on ohtralt erudeeritud ja andekaid, oma ala tipus olevaid inimesi: poliitikuid, teadlasi, ettevõtjaid, kirjanikke, disainereid, näitlejaid, muusikuid. Mul on olnud võimalust nii mõnegagi neist kohtuda. 

Mõnikord tunnen end aga rääkiva inimahvina filmis “Põgenemine ahvide planeedilt”.
Kui te ei ole seda filmi näinud, siis see räägib rühmast inimahvidest, kes reisivad ajas tagasi 1970. aastate Ameerikasse ning neid koheldakse kuulsustena. Nad esinevad jutusaadetes ning kohtuvad rikaste ja ilusatega. 

Minu jaoks oli see kõik pisut ärevusttekitav.
Kui järele mõelda, siis oleks arukas ja kõnelev šimpans maailmakuulsus isegi siis, kui tal poleks midagi huvitavat öelda. 

Veel praegugi, neli aastat hiljem, on neid, kes väidavad endiselt, et ma olen väljamõeldis, ajalehetööstuse muinasjutt selleks, et paremini lehti müüa.
Üks kommentaator röökis internetis: “Sellist asja nagu arukas niger pole olemas.” Tema loogikat ei saa vaidlustada. Sain aru, ja seda mõistis ka minu toimetaja, et minu ainukordsus tekitab probleemi. Inimesed tüdivad uudsusest.
Kui ma edasi kirjutasin, tekkis uus probleem.
Nagu mu toimetaja ütles: “Algul olid sinu artiklite anonüümsed netikommentaarid võrdlemisi tigedad ja kahtlustavad, nüüd on toimunud täielik kannapööre! Mõned kirjutavad, et sa oled Eesti parim kolumnist!”
Kui isegi riigi juhtivad inimesed kirjutavad sulle ja ütlevad, et ootavad su järgmist artiklit, tekitab see kohutava surve tulla välja millegi heaga.
Hakkasin mõistma, et töö, mida ma teen, on tähtis.

Mulle ei tulnud pähe, kui tähtis see tegelikult võib olla – mitte seepärast, et ma oleksin eriliselt tark või informeeritud, vaid seetõttu, et kuna ma tulen teisest kultuurist, peaksin teadma asju, mida paljud inimesed selles kultuuris ei tea..
Kui Priit Pullerits mind esimest korda intervjueeris, mainisin ma möödaminnes Marcus Garveyt.
“Ah jaa, Marcus Garvey must rahvuslus,” ütles Pullerits. Ta oli seda guugeldanud. 

Siis jõudis mulle kohale, et kui kirjutada üleriigilises ajalehes midagi säärast nagu „Iga kümne eestlase kohta, kes on midagigi kuulnud Michael Jordanist või Mike Emelaist, ei tule arvatavasti isegi ühte eestlast, kes oleks kuulnud Marcus Garvey või Richard Wrighti nime”, siis kõik, kellel on uuriv otsiv vaim ja kes neid nimesid veel ei tea, guugeldavad.

Meeldis see mulle või ei, kuid ma harisin riiki. Mõne aja pärast hakati mind tasapisi aktsepteerima. Inimesed astusid mulle tänaval juurde. Tavaliselt seda sorti inimesed, keda ajalehed oma lugejaks tahavad. Heal järjel, hästi riides, arvatavasti hea haridusega ja tavaliselt meessoost.
Mõistan hästi, et mingil tuleviku hetkel satun ma silmitsi ägeda vaenulikkusega. Minu peale ollakse tõesti vihased. Ent see juhtub alles siis, kui eestlased peavad mind üheks endi seast. Gulliveri ja rääkivate ahvide jaoks lõppes see halvasti. Tavaliselt see nii läheb.

Eesti, mis oli kunagi ääremaa, on nüüd riik, mis on maailma juhtimise teemaliste arutelude südames.

Mõned usuvad, et kapitalism mitte üksnes ei toimi, vaid lööb ka õitsele ning seda tõendab see, mis toimub väikeses riigis nimega Eesti. Kokkuhoidlikku, kasinat ja kiiresti areneva vabaturumajandusega Eestit peavad paljud üha paremaks eeskujuks, kuidas üht riiki juhtida.

Kui mul tekkis võimalus seda raamatut kirjutada, mõtlesin algul, et kirjutan midagi, mis oleks huvitav ainult neile, kes Eestis elavad või seda külastavad. Ent eeltööd alustades mõistsin, et rääkimist ootab üks suurem lugu.

Eesti ei ole veel rikas riik, ent kui ta peaks kunagi rikkaks saama, oleks see argument vaidluse ühe osapoole, kapitalismi kasuks. Just selle uhkeldava oletuse tõlgendamiseks ja analüüsimiseks sai see raamat kirjutatud.

Kui Eesti võidab, on selle võidu mõju üüratu, see võib muuta meie suhtumist maailma. Paljude viimase peaaegu saja aasta suurte mõtlejate tööd võidakse visata prügikasti ja heita pseudoteadusena kõrvale.

Eesti on paljude ja vahel üsna teravate vastuolude maa. Siin puudub klassisüsteem ja kodumaine aristokraatia, kuid samal ajal heidetakse siin teatud taustaga inimesi julmalt kõrvale. Siin pole mainimisväärsel hulgal musta, tumeda või kollase nahavärviga inimesi, kuid valge nahavärviga inimeste erinevate gruppide vahelised etnilised pinged võivad olla teravad. Eestis võib juhtuda, et kaks samal aastal samas linnas sündinud inimest võivad olla sunnitud rääkima omavahel inglise keeles, sest see on nende ainus ühine keel.

See on riik, mis peab ennast võrgustatuks ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenuks, kus inimesed käivad elektrooniliselt valimas ja kus internet on kõikjal kättesaadav, samal ajal ei pruugi maapiirkondades olla isegi sisekäimlaid. Eesti on kosmopoliitne ja avatud ning samal ajal kitsarinnaline ja provintslik.

Isiklikult minu jaoks on see paik, kus olen kohanud suurt osavõtlikkust ja räiget vihkamist.
Maa ise on oma siniste järvede ja jõgede ning roheliste metsadega võrreldamatult kaunis. See on loodusesõbra paradiis, kus on säilinud palju loomaliike, kes on Euroopa teistes osades juba sajandite eest kadunud. Kuid siin on veel midagi, midagi, mida on raske täpselt sõnadesse panna.
Võin öelda vaid seda, et siia tulles tunnevad inimesed, mina ise kaasa arvatud, end elusana. Just selles riigis, kindlasti rohkem kui mõnes vana Euroopa riigis ning võib-olla ka rohkem kui kusagil mujal uues Euroopas, tehakse tulevikku.