Andres Särev oli hoopis teist laadi. Töötasin ka tema juures assistendina. Tema oli väga suur suitsetaja. Ta oli juba siis astmahaige, aga neli pakki Priimat tõmbas päevas – ühe suitsu otsast pani teise, ja nii vahet pidamata. Särev oli niisugune, kes näitlejatele peaaegu mitte midagi ei öelnud. Või kui ta ütleski, siis kutsus enda juurde ja ütles nelja silma all. Oma tükkidesse võttis ta alati ainult tugevad näitlejad ja lasi näitlejatel väga palju endal teha. Särev istus saalis ja tukkus seal, vahel täitsa magas. Ta oli nii rahulik, ta teadis, et näitlejad ise teevad.

Ma mäletan, kui toimusid Ostrovski „Hundid ja lambad“ proovid. Ma pole kunagi näinud, et Aino Talvi oleks endast nii väljas olnud. Tal oli väga hea osa seal, kõige huvitavam. Ta tegi ja tegi, ja korraga hakkas nutma. Talvi nuttis ja nuttis ja ütles, et tema ei saa, temal ei tule mitte midagi välja. Niisugust asja näeb väga harva, et juhtiv näitleja niiviisi endast välja läheb. Andres Särev ütles seepeale, et lõpetame proovi ära ja viis Talvi kohvikusse. Tellis talle veini ja rahustas maha. Ja järgmises proovis tegi Talvi seda, mida vaja. Nii et Särevil oli väga peen lähenemine.

Katrin Välbe oli Säreviga suur sõber. Välbe oli väga emotsionaalne, Lauterit ei sallinud ta üldse mitte. Me alati vaidlesime selle üle. Särevi suhtumine teatritöösse oli Lauteri omast täiesti erinev. Särev lavastas Estonias üht kapitalistliku ühiskonna rassilist ebavõrdsust kritiseerivat Ameerika tükki pealkirjaga „Sügavad juured“ kus mängisid Ants Eskola, Hugo Laur, kõige noorematest tegi kaasa Liia Laats. See oli Laatsil esimene osa, ta mängis väga toredasti neegritüdrukut.

Särev võttis üheks tegelaseks Erika Torgeri, tema ei olnud varem Estonias mänginud. Torger pidi mängima üht noort tüdrukut. Ta nägi väga kena välja ja ilmselt oli Särevil tema vastu sümpaatia. Särev tahtis, et ta saaks karjääri teha. Aga see osa osutus Torgerile raskeks. Mina tegin Torgeriga proove ja katsusin teda abistada. Torger oli väga sõbralik. Ja siis tuli tal üks suur monoloog, ja ta ei saanud sellega hakkama! Särev nägi seda ka ja tegi siis kärpeid, ta oli üldse suur kärpija. See ei pruukinud just tegelaskujule kasuks tulla, aga seal tegi Särev kärpe sellepärast, et nägi, et näitleja ei saa hakkama.

Mina hakkasin vaatama, ja leidsin, et ta kärpis selles tükis just need kaks-kolm lauset, mis olid Torgeri tegelase jaoks kõige olulisemad. Ja mina, nii naiivne nagu ma olin, läksin Särevi juurde ütlema, et teate, seltsimees Särev, mina arvan, et neid lauseid ei saa monoloogist välja jätta. Särev ei ütelnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Järgmise päeva prooviks oli Särev nelja lehekülje pikkuse traktaadi kirjutanud, kus selgitas, et mina eksin ja temal on õigus.

Ta luges selle mulle ette, püüdes tõestada, et neid lauseid ei ole vaja. Ta ei ütelnud mulle midagi halvasti. Ta ei näidanud välja, aga ta oli väga solvunud, ilmselt kartis oma autoriteedi pärast. Ega ma ei hakanud rohkem temaga vaidlema, see oli ikkagi tema lavastus. Ma olen hiljem mõelnud, et see oli väga inetu minust talle teiste kuuldes niiviisi öelda, sest Särev ise ei teinud näitlejale kunagi teiste kuuldes märkusi, vaid kutsus ta kõrvale. Noore inimesena ei mõelnud ma sellele, kuidas see Särevile mõjuda võib, mina mõtlesin ainult sellele, et näidendi mõte paremini välja tuleks. Ja tegelikult oli mul ikkagi õigus.

Mul oli näitlejategagi ütlemist, näiteks Aleksander Randviiruga Estonias. Aleksander Randviir oli maletaja Jüri Randviiru isa. Temal oli susisev „s“, sellest ei saanud ta eluaeg lahti. Me lavastasime Hugo Raudsepa tükki „Tagatipu Tiisenoosen“. See oli toredasti kirjutatud lugu, nalja sai seal palju.

Tegemist oli jällegi Lauteri lavastusega. Aleksander Randviir mängis seal väga suurt osa, kolhoosiesimeest. Ja tekst oli muidu lopsakas nagu Raudsepal ikka. Proovi ajal nägin, et ühest kohast ei saa Randviir edasi. Ma vaatasin, et midagi ei klapi. Ja mul tekkis kohe idee ... Läksin Randviiru juurde, ma ei hakanud teda kritiseerima ega rääkinud talle, kuidas ta peaks tegema, vaid andsin mõtte. Ma arvasin, et see mõte võiks teda aidata. Randviir ei ütelnud mitte midagi.

Järgmises proovis ma vaatasin, et tal tuli palju paremini välja. Ega ma ei arvanudki, et see tänu minule nii oli. Kui esietendus oli juba ära olnud, kutsus Randviir ükskord mind enda juurde ja ütles: „Tead plika, kui vihane ma sinu peale olin, et sina tuled mulle, vanale näitlejale, ütlema, mida mina peaks tegema. Ma mõtlesin, et kuradi plika, keda sa tuled õpetama?! Ma poleks seda sulle praegu üldse rääkinud, aga ma mõtlesin järele: sul oli õigus, sinu mõte aitas mind,“ ja lisas, et ma võin teinekordki ütlema tulla. Pärast seda, ta nagu usaldas mind. Ega ma igaühele ei läinudki ütlema. Ma ei leia igaühega ühist keelt, vähestega leian.

Hugo Laur oli väga huvitav inimene sellepoolest, et ta oli elus väga leebe. Aga kui ta napsi oli võtnud ja purjus oli, siis muutus ta lihtsalt võimatuks! Huvitav, kuidas võib niisugust kahepoolsust inimese juures ilmneda? Ega ta siis kõigiga kuri ei olnud, vaid ainult nendega, keda ta ei sallinud, neile kukkus ta kõige koledamaid asju ütlema.“