AINULT DELFIS: Katkend Kalle Muuli ajaloolisest tõsieluraamatust, II osa: Päev, mil Viinis üks Eesti poliitiline ajastu lõppes ja teine algas

Hotell De France on Austria pealinna üks nooblimaid hotelle. See asub otse Viini südames Ringstrasse ehk nn suure ringi ääres, mis piirab maailma ühe ilusaima tänavana vanalinna. Riigiooper, Viini ülikool, Püha Stefani katedraal ja Sigmund Freudi park jäävad siit ainult mõnekümne sammu kaugusele. Pisut edasi, põgusa jalutuskäigu järel tuleb juba Hofburgi loss, mis oli alates 13. sajandist elupaigaks Habsburgide valitsejasoole.

Kes tahab, võib selles näha saatusesõrme puudutust, et just seal, Euroopa vanima äri- ja pangakvartali servas, Viini ajaloolise börsihoone naabruses lõid ühel 1994. aasta septembriööl käed kaks eesti meest, et asutada turumajanduse ja kapitalismi võidukäiku jutlustav Reformierakond.

Tõtt öelda ei kandnud see erakond siis veel isegi mitte nende unistustes Reformierakonna nime, aga sel polnud tähtsust. Tähtis oli usaldus. Hoolimata sarnasest ilmavaatest olid need mehed mitu aastat olnud teine teisel pool poliitilist rindejoont. Umbusu hajutamine polnud nüüd kummalegi kerge.

Kell oli juba kaugelt üle südaöö, kristall-lühtrid hotelli fuajee laes heitsid uhketest marmorplaatidest põrandale ja kreemjatele seintele öörežiimile keeratud matti valgust, kuid mehed tumedast puust laudadega hubases istumisnurgakeses muudkui rääkisid ja rääkisid.

Kõik söögi- ja joogikohad olid juba ammu suletud ja üks meestest käis nagu kelner, klaas käes, viietärnihotelli WC-st iga natukese aja tagant kloorimaitselist kraanivett toomas, sest kurk kuivas hullusti. See mees oli Eesti Panga president Siim Kallas. Ta oli Viini tulnud koos Eesti Panga nõukoguga, mis pidas siin Austria panganõukogu kutsel väljasõiduistungit ja pidi järgmisel päeval kohtuma sealse keskpanga presidendiga.

Kallase vestluspartner, Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) juhatuse liige Heiki Kranich oli sunnitud leppima hulga tagasihoidlikuma ulualusega. Äärelinnas asuvat kipsplaadist vaheseintega tollitöötajate kutsekooli ühiselamut võis suurilmaliku De France`i kõrval pesuehtsaks urkaks pidada. Kranich oli saabunud Viini IMFi kulu ja kirjadega, et õppida kaks kuud Joint Vienna instituudis, mis oli loodud paar aastat tagasi Ida- ja Kesk-Euroopa riikide ametnike ja poliitikute harimiseks.

Kui Kranich lõpuks De France`i läbipaistvast trummeluksest rõskesse sügisöösse astus ja hakkas oma ööbimispaiga poole kõmpima, oli ta süda kerge. Ta ise ja tema erakonnakaaslased olid varem korduvalt Kallasega ühise erakonna loomist püüdnud arutada, aga ikka tulutult. Terve kevade ja suve oli Kallas kogu oma olekuga mõista andnud, et ta ei usu liberaalide võimet poliitikas midagi tõsist korda saata. Kallas oli kokkusaamistel hajameelne, rääkis maast ja ilmast ning ei paistnud isegi kuulavat, mis teistel talle öelda on.

Ka sellele kohtumisele oli ta tulnud veel umbusklikuna, eemalolevana, aga nüüd olid kõik erimeelsused maha maetud. Usaldus oli küll õhkõrn, aga ta oli olemas.

Metroorongid ei käinud enam, ühtegi taksot polnud näha ja minna oli kuus peatusevahet, kuid Kranich astus rõõmsalt, otsekui oleks ta äsja endale uued jalad saanud – üks poliitiline ajastu saab minevikuks ja teine algab kohe-kohe.