AINULT DELFIS: Katkend Kalle Klandorfi poolelulisest raamatust "Palgasõdur", III osa: 4000 rubla Pätsi eest
3. osa. 4000 rubla Pätsi eest
Kabinetis tervitab mind umbes 40aastane veidi kiilanev meesterahvas, kes tutvustab ennast polkovnik Mitjakovina. Ta palub mul istuda ja küsib, kas ma kohvi soovin. Samas lükkab ta minu poole paki punast Marlborot. Vot selline tase mulle meeldib! Kohe näha, et olen jõudnud Tallinna. Mitjakov avab kausta paberitega ja süveneb selle lugemisse. Aeg-ajalt polkovnik naeratab. Mina suitsetan ja joon kohvi. Lasen silmadel toas ringi käia. Riidekapp, laud, nagi seinal, suur raudkapp, mõned telefonid laual. Tuba on küllalti kulunud ja väheütlev. Veelgi rohkem, siin ei anna miski märku sellest, et siit juhitakse kõige salajasemaid eestivastaseid sõjaväeoperatsioone. Sellest kõigest saan ma aru alles palju hiljem.
“Tere tulemast, Heiko Liinat või Peeter Kanger. Mina hakkan teid kutsuma teise nime järgi. Nüüd te jääte mõneks ajaks minu käsutusse ja hakkate täitma ainult minu ülesandeid. Algatuseks ma räägin teile olukorrast, mis on kujunenud tänaseks päevaks Eestis.”
Polkovnik räägib Eesti iseseisvuse püüdlustest, tema sõnul natsionalistlikest ilmingutest Eestis, poliitiliste jõudude ümberpaiknemistest, 15. mai sündmustest Toompeal. Vestlus kestab paar tundi. Jõuan märgata, kuidas muutub polkovniku näoilme, kui ta räägib Interrindest. Siis on ta kuidagi kaastundlik. Kui jutt läheb Rahvarindele, siis siin ta ei saa oma häiritud emotsioone vaos hoida. Ka tema suitsetab vahetpidamata. Tuhatoos on juba üsna täis, kui ta lõpetab poliitinformatsiooni sõnadega: “Ja nüüd, Kanger, tehke sellest omad järeldused. Kas jääte ustavaks vandele, mille andsite, või lähete vastaste poole üle?”
“Ma ei ole mingi ülejooksik. Olen nõus tegema koostööd.”
“Väga hea. Kas teil linnas elamine on? Ei ole. Olgu, lahendame selle nii, et me anname teile korteri. Korter asub Fedjuninski tänaval. Kas tunnete seda kanti?”
“Küll ma leian, mul elas seal lähedal kunagi keegi tuttav. Seltsimees polkovnik, kas tohib küsida, mida te muhelesite, kui lugesite minu toimikut?”
“See on teie jaoks saladus, mis sinna on kirjutatud. Aga kõik oli positiivne, nii et asume koostööle. Teate mis, ma viin teid autoga ära, aga enne käime peapostkontoris. Ma saan kellegagi seal kokku. Istuge rooli, ma kontrollin ka teie autosõiduoskuse ära.”
Istume Ladasse. Mina rooli, polkovnik minu kõrvale. Kümne minuti pärast pargin auto peapostkontori parklas. Polkovnik väljub. Tervitab treppidel mingit meest ja nad vestlevad umbes kümme minutit.
Veel kümme minutit ja oleme üheksakorruselise maja ees, mille kahetoaline korter saab mõneks ajaks minu koduks.
8. mai päeval otsib mind üles polkovnik, kes on väga tusase näoga.
“Häid saabuvaid pühi, seltsimees polkovnik!” soovin talle rõõmsalt.
“Mille üle sa, Kanger, rõõmustad. Ma ei usu sind, et sa rõõmustaksid meie pidupäeva puhul, aga olgu, teeme 100 grammi.”
Siiski saan aru, et on suur püha, sest polkovnik võtab oma kuulsast seifist välja pudeli ehtsat Prantsuse konjakit ja poetab lauale paki Winstoni suitsu. Pärast esimest napsu polkovnik leebub kuidagi ja jääb mind jõllitama. Pagunimees poetab oma kaustast lauale ühe paberi, kus on paarsada nime.
“Mis nimekiri see on?”
“Need on inimesed, kes tuleb koheselt koos perekondadega deporteerida, kui võim on jälle kindlalt meie käes. Selle nimekirja tegid eesti seltsimehed. Vaata, kas on ka mõned tuttavad?” Otseseid tuttavaid ei ole. Kõik nimekirjas olevad inimesed on tuntud oma tegevuse pärast Eesti taasiseseisvumise protsessis. Savisaar, Nugis, Rüütel, mõned tuntud ajakirjanikud, Ülemnõukogu liikmed, aga ka mõned tuntud politseitöötajad, näiteks ülem Mändmaa.
“Mul on sinust, Kanger, kahju. Tead, mida sa täna pead õhku laskma! Oma presidendi ausamba, voh!” Tundub, et ka polkovnik pole rõõmus selle üle. “Võtame veel!”
“Eestil ei ole praegu presidenti, veel vähem ausammast talle,” teatan, kui oleme klaaside sisu kurku kumutanud.
Polkovnik vaatab mind kui rumalat poisikest.
“Kunagi oli ka teil president, Konstantin Päts, oled kuulnud?”
Noogutan pead, muidugi olen kuulnud. “Me ajaloos põgusalt õppisime, ta oli diktaator ja fašist.”
“Kas sa, Kanger, oled päriselt ohmu või mängid lolli? Päts oli Eesti esimene president. Ta oli Eesti riigi suurmees.”
“Tore, aga kui ta oli hea mees, siis miks me tema ausamba õhku laseme?”
“Jumal-jumal! Poliitika on praegu selline. Täna meie, kommunistid, laseme ausamba õhku. Varsti teie, eestlased, ütlete, et Päts oli kommunistidega seotud. Ah, mida ma sulle seletan, sa niikuinii ei saa täna millestki aru. Korotše sõidad minu auto ja minu meestega Tahkuranda, lased ausamba õhku ja tagasi. Siin on sulle selle eest 4000 rubla. Selge!”
“Just nii, seltsimees polkovnik!” Tegelikult on mul suht suva, kas Päts oli hea või halb mees. 4000 rubla eest mingi kivikolakas õhku lasta on kukepea, olgu sel kivikolakal siis kujutatud kes tahes.
Ööl vastu 9. maid umbes kella kahe paiku jõuame Tahkuranna külla. Kell 02.45 on kõik plahvatuseks valmis. Süütan süütenööri, istume autosse ja kihutame minema.
