AINULT DELFIS: Katkend Heinz Valgu KuKu Klubi mälestusteraamatust: KuKus õhtu veetmine muutus klubi mitteliikmeile suureks ihalduseks
Toetajaliikmeiks aga valiti tuntud avaliku elu tegelased, teiste kunstiliikide (kirjanduse, teatri, muusika jm) tegijad, samuti kuulsad advokaadid, arstid, töösturid, professorid ja muud ühiskonna koorekihi esindajad, kuid sellise au pälvisid nad alles kahe tegevliikme soovitusel. Õnne eest pummeldada koos kunstiboheemlastega tuli aga toetajaliikmeil tasuda viis krooni liikmemaksu. KuKu traditsiooniks sai kunstnike juubelibankettide, näituste avamispidude ja muude ühislõbutsemiste kõrval igal aastal ka kahe suurballi korraldamine.
Uusaastaball trumpas meeleolukuselt üle kõik muud pealinna ballid – siia tulid paljud pärast mõnel väärikal ja pidulikul ballil osalemist, sest KuKu ballil oli väga lõbus. Mai alguses aga toimus tujuküllane maskiball, mis korraldati mõne teema kohaselt. Nii tehti üks maiball «boheemlik-apašliku ööna», kus tantsuks mängis pariislik lõõtspill ja sakuskad tehti prantsuse köögi retseptide järgi.
Kunstnikud kaunistasid vaimukate dekoratsioonidega kõik balliruumid, kus lisaks klubile olid hõivatud ka näitusesaalid. Ballil oli lillede müügilaud, kust härrad said osta roose südamedaamile või siis kavandatavate anneksioonide ettevalmistuseks. Iga külaline sai sisenemisel rinda südamekujulise märgi numbriga, mille põhjal sai Amor-posti vahendusel teavitada väljavalitud sihtmärki oma tunnetest või kavatsustest, seks otstarbeks sai külaliste seas liikuvailt Amor-postiljonidelt osta spetsiaalselt kujundatud trükitud postkaarte, millele kirjutatud tähelepanu- või rünnakuavalduse koos saatjanumbriga toimetas postiljon adressaadile. Lisaatraktsiooniks olid kunstnike maalitud kompositsioonid, kus inimpeade asemel olevatesse avaustesse sai oma näo pista ning sellest tehtud foto abil säilitada ballist lõbusa mälestuse. See laada lõbustustest pärinev komme osutus külastajate hulgas ülimenukaks.
Balliliku meeleolu juurde kuulus serpentiinide ja konfettide loopimine, mis andis peole kuulsate Veneetsia karnevalide ilmet.
Külaliste jaoks valmistati ka hulgaliselt tobedaid-vaimukaid mütsikesi. Selleks kogunes hulk kunstnikke, varustatud värviliste paberite, kääride, liimi, lintide, nõela-niidiga ning kulutas mitu õhtupoolikut, mil püüti üksteist üle trumbata võimalikult fantaasiarikaste mütsikeste väljamõtlemisega.
Eks kõik sellised ballilikkuse elemendid mängisid külaliste võrdsustumise ja argitegelikkusest vabastamise rolli. Auväärsed tegelased kaotasid koos naljaka mütsikese ja keha külge keerdunud serpentiinilintide ning pealepuistatud konfetilitrikestega midagi oma kõrge positsiooni hiilgusest ja samastusid tembutavate boheemlastega. Uusaastaballiga kaasnes veel üks amüsantne prantslaslik komme. Pärast uue aasta tuleku šampanjapaukude raginat toimus ballikülaliste vahel üleüldine õnnitlus-suudlemine – sellest toimingust ei tohtinud keelduda ja sellega kaasnes alati palju lõbusaid stseenikesi, niivõrd kuis kellegi mängulisus, leidlikkus ja vaimukus seda võimaldas.
KuKu ballid said pealinna kõrgemas seltskonnas ülipopulaarseiks. Üldse oli KuKus õhtu veetmine klubi mitteliikmeile suureks ihalduseks, eelkõige valitsenud vabameelse ja sundimatu lustimise tõttu. KuKus sai teha paljut seesugust, mis soliidses restoranis või kohvikus olnuks kombekatele külalistele šokeeriv. KuKu oli omaette nähtus, sõltumatu maailm, kus inimene oli üldtunnustatud reglementeeritusest prii. Bravuursetest pidutsemistest hoolimata suudeti KuKus vältida ebameeldivaid intsidente, labasust ja matslikkust. Luhtein mäletas vaid ühte juhtumit, kus tubli trimpajana tuntud Ferdi Sannamees ahistas kurttumma Andrei Jegorovit ning sellise ebaväärikuse tõttu pidi skulptorihärra kaks kuud KuKust laia kaarega mööda käima. Nii karm oli juhatuse otsus.
