AINULT DELFIS: Katkend Ansipi dokjutustusest: Pronksiöö esimestel tundidel ei olnud Ansip "kõige paremas seisus"
26. aprilli õhtul aastal 2007 läks Jaak Aaviksoo rahulikult magama. Ministeeriumist ega politseist polnud keegi talle helistanud ega öelnud, et Tõnismäel olid asjad käest ära läinud juba kella 21.30 paiku.
Aaviksoo ärkas peaminister Andrus Ansipi telefonikõne peale. Kolleegi häälest ei kostnud paanikat, kuid siiski midagi sellist, mida on raske sõnadesse panna. Vaja on kiiresti koguneda. „Olgu, tulen. Saame hakkama.”
Selleks ajaks töötas juba kolm juhtimisstaapi: Põhja politseiprefektuuris, kaitseministeeriumis ja Kaarli kiriku kõrval. Pühakoja juures juhtis vanast politseibussist vägesid politseiameti toonane peadirektor Raivo Aeg.
Politseiprefektuuri juhtimiskeskusesse Pärnu maanteel sõitis Aaviksoo läbi kesklinna. See, mida ta seal nägi, tekitas ühtaegu üllatust ja viha. Ometi oli kõik mingil määral isegi ootuspärane. Midagi sarnast oli ta näinud välismaal. Toimuv tundus natuke sürrealistlik ja võõras.
Aaviksoo jõudis staapi kesköö paiku, Ansip mõni hetk hiljem. Miks tema alles pärast keskööd Pärnu maanteele jõudis? Kus viibis peaminister ajal, kui kesklinnas juba ammugi põletati ja lõhuti? Raamatu autoritega vestelnud luureallikas märgib, et „Ansip ei olnud sel ajal kõige paremas seisus”. Tal oli raske midagi otsustada, sest varasemad kuus-seitse jõuorganitest tulnud kavandit oli valitsus puha sahtlisse susanud, ilma et oleks võtnud mingit seisukohta. Selleks hetkeks, kui valitsusjuht tol ööl viimaks prefektuuri jõudis, oli ta end koguda jõudnud ning tema meel oli vankumatu: monument on vaja Tõnismäelt kohe minema viia, saagu mis saab.
Prefektuuri kolmandal korrusel saab reaalajas ööpäevaringselt ja 365 päeva aastas jälgida Tallinna kesklinna piidlevate turvakaamerate pilte. Paras kaos.
Kriisikomisjoni pidi juhtima siseminister, kuid peaminister võttis Pihlilt ohjad kiiresti üle. Inimeste stressitaluvus on väga erinev. Aga kui Kanal 2 uudistetoimetaja Erki Berends helistas kella ühe paiku öösel kaitseministeeriumi toonasele avalike suhete juhile Madis Mikkole ja palus mõnda kõrget riigiametnikku kaamera ette mürglit kommenteerima – keegi ei andvat näole ega võtvat telefoni –, saadi just Pihl nõusse.
„Seal oli üldse neli-viis inimest, kes püüdsid olukorda ohjeldada ja ratsionaalseid otsuseid vastu võtta,” ütleb Aaviksoo. Staabis viibisid veel kaitseväe juhataja Ants Laaneots, politseiameti peadirektor, siseministeeriumi inimesed, kriisikomisjon ja mõned kantslerid. Otsuseid langetati eri tasemetel. Iseasi, kuidas nendeni jõuti. Kriisikomisjon töötas formaalselt Pihli juhtimisel, peaminister ja valitsus telefoniistungi vormis.
Ansip oli juba aasta otsa rääkinud, et Tõnismäelt peab okupatsiooni sümboli kiiremas korras minema viima. Nüüd ta enam ei kahelnud: „Me ei saa ometi lubada olukorda, kus tallinlased hommikul ärgates näevad, et kõik peale pronkssõduri on segamini pekstud!” See oleks poliitiline enesetapp. Nii ei ole lihtsalt võimalik!
Ei jäänud muud üle, kui tuli saada Ansipi otsusele valitsuse kõikide liikmete heakskiit. Mõned inimesed tabati õige huvitavates paikades. Kusagil Saksamaa hotellis magas haridusminister Tõnis Lukas, kelle telefon oli välja lülitatud. Helistati siis hotelli ja paluti Eesti minister äratada – kodumaa kutsub. Ansipist kiirgas kindlustunnet. Pärast mõnetunnist nõutust ei kaotanud peaminister kordagi enesevalitsust ega näidanud välja nõrkust, kuigi kindlasti oli ka tema omal moel mures.
Kõige raskem küsimus oli, kuidas pronkssõdur Tõnismäelt seaduslikult minema viia. Kuna monument asus Tallinnas ja oli justkui linna oma, tuli juriidiliselt tagada, et linnavalitsus ei nõuaks hiljem kohtus mälestusmärgi tagasiviimist. Politseiprefektuuri staabis arutati õiguslikke detaile kuni selleni välja, et ei tekiks võimalust lõpuks kedagi vangi panna.
„Kujutage ette, kui kohus oleks teinud tagantjärele otsuse, et pronksmehe peab uuesti Tõnismäele püstitama. Sel juhul tulnuks asjad kokku pakkida ja koju minna,” muigab Aaviksoo.
Raamatu autoriteks on Ärilehe ajakirjanik Kadri Paas ja Postimehe uuriva toimetuse ajakirjanik Katariina Krjutškova.
