AINULT DELFIS: Katkend Abdul Turay Eesti elu käsitlevast raamatust ehk kui raske oli presidendi lemmikul Eestis usutavaks saada, osa 1

"Minu nimi on Abdul Turay. Olen mustanahaline britt, kes töötab Eestis kolumnistina. Esimest korda tulin Eestisse 2008. aastal töötama ühe väga väikese meediaväljaande heaks," algab esimene osa raamatukirjastuse Hea Lugu peatselt ilmuvast raamatust, kus Eesti elu terav ja otsekohene tõlgendaja Turay meenutab Eestisse tulekut.

Olen Eestis üheliikmeline vähemus

Minu nimi on Abdul Turay. Olen mustanahaline britt, kes töötab Eestis kolumnistina. Esimest korda tulin Eestisse 2008. aastal töötama ühe väga väikese meediaväljaande heaks.

Eestisse tulles mõlgutasin naeruväärseid Walter Mitty laadseid fantaasiaid. Kujutlesin, kuidas ma lähen mõnele pidulikule üritusele, kus keegi astub mu juurde ja ütleb kõlavalt:
“Ahhaa, härra Turay. Teie viimane artikkel meeldis mulle väga.”
Ja ma vastan: “Suur tänu, härra president.” 

Sõber, kellele ma sellest rääkisin, naeris ja ütles, et midagi säärast ei juhtu ilma peal.
Aga kolm aastat hiljem ütles Eesti erudiidist president Toomas Hendrik Ilves mulle tegelikult järgmist:
“Üks vähestest asjadest, mida ma tõesti ootan, on teie artiklite lugemine.” 

Meedias töötava mustanahalise britina moodustan ma üheliikmelise vähemuse. Kirjutan väga proosalisel põhjusel. 

Kindlasti on neid, kes leiavad, et ma ei peaks üldse kirjutama. Tundsin üht noort daami, ütleme, et tema nimi on Liina, kes ütles, et kirjutamine – see on minu poolt ülbe tegevus. Seda seisukohta jagavad üsna paljud. Enamikku autoreid kritiseeritakse selle eest, mida nad kirjutavad. Mind kritiseeritakse selle eest, et ma üldse kirjutan. 

Liina ja temataolised väidavad, et ma ei ole eestlane ega peaks seetõttu Eestist üldse kirjutama. Vastab tõele, et ma ei ole eestlane ning et mul ei olnud enne siia elama asumist Eestiga mingit pistmist. Tõele vastab seegi, et ma ei ole siin kuigi kaua elanud. Kuigi ma räägin eesti keelt õige pisut, tulen lugemisega üsna hästi toime. 

Selle maailma „liinad“ tõlgendavad tegelikkust sihilikult valesti. Ma kirjutan, sest mind on selleks palgatud ja mulle makstakse kirjutamise eest, nii lihtne see ongi. See on töö.

Vahel võib kirjutamine olla piinarikas ja tüütu. Ma ei kirjutaks arvatavasti midagi, kui mulle selle eest ei makstaks. 

Eestis kirjutama hakates töötasin interneti kaudu ja seepärast polnud keegi mind kunagi näinud. Igat värvi meedias oli inimesi, kes hakkasid küsima, kas ma ikka olen reaalne inimene. Mure muutus ärevuseks, kui hakkasin üha enam ja enam kirjutama Eesti poliitikast. Kuidas oli võimalik, et üks mustanahaline välismaalane kirjutab sügavuti Eesti poliitikast? 

Ajakirjandusringkondades hakkasid inimesed kartma, et on langenud õela vembu ohvriks. Ka guugeldamisest ei olnud abi. Minu nimi on tegelikult üsna levinud. Ma ise ei viibinud toimetustes aset leidnud vestluste juures, kuid võin neid ette kujutada.

“Kust te teate, et ta on tõeline? Üks Abdul Turay töötab Montanas kokana. Teine on Tulsas professor ja siis on veel üks Inglismaal Sheffieldis. Tallinn on väike linn. Ma ei ole siin kunagi kedagi sellist näinud.”

“Aga ta kirjutab inglise keeles, nad lasevad teda tõlkida..”
“Igaüks võib inglise keeles kirjutada, see ei tõesta veel midagi.”
“Võib-olla on selle taga mõni Tartu tudeng ja see kõik on üks suur nali.”
“Ta on päriselt olemas, ma olen teda korra näinud.”
“Järelikult on see üks sinu naljadest, selle taga on mõni sinu sõber.”
“Ei, ta on päriselt olemas, ma olen temaga kohtunud.”
“Kus?”
”Brüsselis.”
“Nii et Tallinnas pole sa teda tegelikult kunagi näinud?”
“Ei.”
“Kuidas sa siis tead, et see on seesama inimene?”
“Ma mäletan... aga see oli juba tükk aega tagasi.”
“Nii et sa ei ole päris kindel?”
“Ma olen üsna kindel...”

Selle kohta, kes ma tegelikult olen, liikus terve hulk keerulisi teooriaid.
Ühed arvasid, et ma olen kohaliku naljamehe ja saatejuhi Mart Juure vaimusünnitis. Teised pidasid mind sotsiaaldemokraatide nüüdse juhi Sven Mikseri loominguks, olgugi et nende kahe stiilid on täiesti erinevad. 

Kolmandate arvates mõtlesid Postimehe toimetajad mu välja, et võita juurde lugejaid. Arvati, et “must” väljamõeldud ajakirjanik ärataks rohkem tähelepanu.
Neljandad olid veendunud, et ma pean olema teadlane, kes on elanud aastaid Suurbritannias ja nüüd koju naasnud. See oli tegelikult üsna nutikas variant. Selle teooria toetajad olid ära tabanud, et minu töös pole määravaks üldse rassiline, vaid rahvuslik kuuluvus."

Järgmine osa ilmub pühapäeval.