Peaminister Mart Laari legendaarne nõunik Tiit Pruuli, Isamaa tagatoa haruldaselt nõtke niiditõmbaja, alustas oma elu üht kõige õnnetumat poliitilist operatsiooni täpselt Eesti vabariigi sünnipäeval, 24. veebruaril 1994.

Õigupoolest polnud Pruuli siis enam peaministri nõunik. Ta oli töölt lahkunud 1993. aasta oktoobri lõpus, ametlikuks põhjuseks tervise halvenemine. Tegelikult oli ta väsinud Isamaa sisetülist ega näinud oma pingutustel enam mõtet.

21. oktoobril 1993, valitsuse esimesel sünnipäeval pöördus juba lahkumisotsuse langetanud, kuid sellest avalikkusele veel mitte teatanud Pruuli koos Laariga Brüsselist tagasi. Laar oli seal kohtunud NATO ja Euroopa Ühenduse juhtidega. Kodumaal oli just puhkenud Liviko skandaal, Hallaste nõudis selle juhi Udo Themase vallandamist ja Kama nõudis majandusminister Toomas Sildmäe lahkumist, kuna see ei tahtnud Themast vallandada.

Helsingi kaudu naasvat Laari ootasid juba lennujaamas reporterid. Peaminister astus reipalt ajakirjanike ette, näpus Finnairi oksekott. Väljendamaks oma tundeid, oli Pruuli lennukis just oksekotile kirjutanud Laarile pressikonverentsiks vajalikud õpetussõnad. See imekombel tänini säilinud memo lõppeb sõnadega: „Kui mõni tolgus küsib Pruuli lahkumise kohta – jah, Pruuli on seda Sinult palunud, ta vajab tõesti puhkust ja Sa ei saa sõbrale Ei öelda, kuigi mõlemal on kahju.”

Liviko skandaali asjus soovitas Pruuli Laarile: „Ole ses asjas karm ja resoluutne, aga nii, et ei saaks aru, kelle poolt ja kelle vastu.”


Pärast riigiametist lahkumist rääkis Pruuli ajakirjanikele, et ta hakkab ärimeheks, ja palus end edaspidi meedias nimetada aktsiaseltsi Soliton juhatuse esimeheks. Tegelikult jäi ta ikka truult Laari kõrvale. Ainult et nüüd ajas ta asju varasemast veelgi rohkem varjus olles. Ja palka ei saanud ta selle eest nüüd enam riigilt, vaid salajase töölepingu alusel hoopis Kuku raadiolt, mida juhtis Siim Kallase mõtte- ja klubikaaslane Rein Lang.

Järgmine osa ilmub homme.