AINULT DELFIS: "Harry Männil ei olnud pankur, vaid liigkasuvõtja ja sahkerdaja"
"Dokumentaalfilmis „Minu elu on avatud raamat“ ütleb Männil, et temast sai pankur, ta vahetas ja laenas raha, kusjuures pank oli tema peas ning raha tema portfellis.
Panga algkapitaliks olnud kümmekond isa kingitud tsaariaegset kuldmünti. Eestis oli esimese iseseisvuse ajal kombeks kinkida lastele sünnipäevadeks, leeri või koolilõpetamise puhul kuldrahasid.
Ma võin täpsustada ja siinkohal ei karda ma eksida – Männil ei olnud pankur, vaid liigkasuvõtja, sahkerdaja ja vööritseja mustal turul, kes lõikas vahelt hiigelkasumeid.
Männil pani talle antud sünnipärase korraldamisoskusega tööle kolmnurga, mis ta mõne kuuga elus esimest korda miljonäriks tegi.
Nagu juba öeldud, oli Alfred Poom tõlk, see andis Männilile ja tema kambajõmmidele Ott Meosele ja Elmar Tammistile ettekäände külastada põgenikelaagreid.
Kõik saabujad vajasid Soomes kohe raha, kaasa olid toodud Eestis oma vara müümisest saadud ostmargad, mida Soomes ametlikult Soome markade vastu ei vahetatud.
Seda hullem oli kurss mustal turul, kimpusolijaid oli lihtne pitsitada, nii ostiski Männil ja Ko idamarkasid ja maksis nende eest Soome markadega.
Männil tõdes Motilonias, et nad olid sellel alal praktiliselt monopolistid ning et see olnud suure kasumimarginaaliga tegevus.
Niisiis, kolmnurga üks punktidest oli röövellik rahavahetus Soome pagenud kaasmaalastega, nüüd liikusid rahapatakad üle Soome lahe tagasi Eestisse. See oli ohtlik, paraja riskiga seotud tegevus, ent kaotsiläinud sissetulek merel või ülevedajate käes arvestati kindlustuskulude hulka.
Ostmargad jõudsid punkti kaks, Eesti mustale turule, kus Männili agendid ostsid nende eest kohvi ja sahhariini, mis oli eriti kõrges hinnas punktis number kolm, Helsingi restoranipidajate hulgas. Soomes oli kohv ja sahhariin sõja ajal
otsas, nende eest maksti soolast hinda, loomulikult ametlikes Soome markades.
Need margad liikusidki nüüd tagasi punkti number üks, põgenikelaagritesse. Samuti tegeles jõuk kuldrahade ja kuldesemete kokkuostmisega, saadud väärismetall müüdi edasi Helsingi kullasseppadele. Seda pidas Männil vähem
tasuvaks äriks. Pole ju kahtlust, milline moraalne hinnang sellele anda, kuid peale selle oli see kõik ka kriminaalne tegevus, seda nii Eestis kehtiva Ostgebieti kui ka Soome seaduste järgi.
Musta turuga on seesugune imelik lugu, et see ei kao kunagi ära, ükskõik kui karme abinõusid võimud selle likvideerimiseks ka rakendavad. Kodusõja aastail ja Leningradi blokaadi ajal kehtestasid bolševikud spekulantide kohapeal mahalaskmise, ent must turg õitses edasi, seda tekitas ühelt poolt saamameeste ahnus ja riskijulgus, teiselt poolt rahva nõudmine elementaarsete
toidu- või tarbekaupade järele.
Kui ikka su lapsel ei ole, mida suhu pista ja selga panna, siis sa tirid sõrmest laulatussõrmuse ja müüd selle võileivahinna eest maha.
Mustal turul on veel üks eripära – see ei saa ka kõige hullemate türanniate ajal eksisteerida ilma võimude teadmata, korravalvajad lihtsalt peavad asjale läbi sõrmede vaatama, olgu nende motiiviks mis tahes. Näiteks on nende eesmärgiks
püüda suuremaid kalu, seda tehakse meetodil, et vähematel vendadel, turukaubitsejatel lastakse esialgu vabalt tegutseda, neid jälitatakse ning sel viisil saadakse
teada, milline on terve organisatsioon, kes seda juhib. Või moodustavad võimud põranda all oma agentuuri, et infiltreerida nuuskureid musta turu südamesse ja ajju. Pole välistatud ka, et miilitsad/politseinikud tahavad lihtsalt teenida, äraostmatuid
ametnikke niisama hästi kui pole."
Katkend pärineb Olev Remsu raamatust "Elitaarne mees Harry Männil", mille avaldas äsja kirjastus Tänapäev". Järgmine katkend raamatust ilmub homme.
