Avaldame siinkohal esimese katkendi sellest raamatust.

***

Et populaarsust võita, hakati nomenklatuuri madalamasse astmesse, eelkõige partei linna- ja rajoonikomiteedesse, lülitama haritlaste hulgast teadlasi, kunstiinimesi, koolijuhte, peaarste, ettevõtete juhte jt. Eraldusjoone tõmbamine intelligentsi ja nomenklatuuri vahele on raske. Erinevate ajaloolaste andmetel võis eesti parteinomenklatuuri kuulunute üldarv olla kusagil 20 000 inimese ringis. Samas tundub kahtlane viidatud autorite väide, et kõrgemal astmel, s.o keskkomitee nomenklatuuri kinnitanu enam haritlaskonda ei esindanud,. Sinna kuulusid ju näiteks loomeliitude juhid, teenetega kultuuritegelased, teaduste akadeemia presiidiumi liikmed, teadusinstituutide direktorid jne. Nendega tuli keskkomitee juhtkonnal arvestada.

Ka on mõned uurijad küsinud, kas keskkomitee polnud vaimult kompradoorne eliit. See, et oma postil igapäevast tööd tehti, ei muutnud neid kõiki Moskva võimustruktuuride teenreiks. Moskva-meelsed polnud tollal enam Eestis partei tippnomenklatuuris enamuses. Johannes Käbini ajal oli isegi Eesti KGB juht August Pork rohkem eestimeelne, rääkimata Vaino Väljasest ja teistest Käbini lähikonda kuulujaist (Edgar Tõnurist, Gustav Tõnspoeg, Arnold Green jt). Ka Moskva-meelsete Venemaa eestlaste aeg oli ümber saamas. Samas polnud nad kuhugi kadunud – see ilmnes 1970. aastate lõpus, mil algas venestamine.

Nende aastate jooksul, mil mina keskkomitees töötasin, muutus töötajate rahvuslik koosseis ideoloogiaosakondades eestlaste kasuks tunduvalt. (EKP Keskkomitee telefoniraamat 15. aprill 1980 Nr 000060. Ametialaseks kasutamiseks.) Teistsugune oli olukord partei keskkomitee organisatsioonilise töö, administratiiv- ja tööstusosakondades (neist esimeses oli 23-st töötajast eestlasi 8). Kokku oli Valges majas eestlasi ja mitte-eestlasi enam-vähem võrdselt (160-st töötaja hulgas oli eestlasi 88). Seevastu ideoloogiaosakondade ligi 50 töötajast oli mitte-eestlasi vaid 8.
Palgad polnud keskkomitee vastutavatel töötajatel kuigi suured, jäädes maha kõrgelt kvalifitseeritud töölise omast, kuid ületades samas kaugelt reatöötaja oma. Sama kehtis ka teiste hüvede kohta. Vahe parteinomenklatuuri ülemise ja alumise astme vahel oli mäekõrgune. Näiteks NLKP Keskkomitee nomenklatuuri kuulusid Eestist vaid mõned üksikud EKP ladvikust.

Mina kuulusin alguses linnakomitee büroo nomenklatuuri, mis oma madala positsiooni tõttu erilisi eeliseid ei andnud. Ent mõned siiski. Näiteks võisin seista mai- ja oktoobriparaadide ajal Võidu väljakule paigaldatud tribüüni vasakul tiival ja möödamarssinud rahvale lehvitada. Mitte mingil juhul ei lubatud astuda tribüüni paremale tiivale, kus pidid seisma vaid keskkomitee liikmed ja selle büroo nomenklatuuri kuuluvad isikud. Ka võisin riigipühade eel tellida Valge maja sööklast mulle nimelisele lehele märgitud „produktide” hulgast (siig, angerjas, banaanid jt) midagi meelepärast, kusjuures tellimuslehed keskkomitee ja linnakomitee ametnikele olid erinevad. Kõike määras nomenklatuurne kuuluvus. Mina võtsin mäletatavasti „produktid” välja, kuid kolleeg Karl Adamson keeldus sellisest eelisest kategooriliselt. Ikkagi alandav! Tegin seda siis tema abikaasa palvel salaja.

Niipalju eelistest, kui mitte nimetada veel võimalust osta söökla puhvetist konjakit. Rohkem eeliseid mäletatavasti polnud. Ka korteri saamisel mitte. Elasin linnakomitees töötades Väljase abiga saadud Ehitusdetaili ühiselamu üheksaruutmeetrises toas, oodates järjekorras kolm aastat. Pole siis ime, et paljud ihkasid karjääri teha, et nomenklatuuriredelil tõusta, mis võimaldas suurema võimuga kaasnevaid eeliseid. Linnakomitees neid palju polnud, ent keskkomitees lisandus sellele näiteks ajalehtede ja raamatute tellimise võimalus (Edasit muidu ei saanud), piiritsooni külastamise luba ja lennupiletite broneerimine.

Midagi võis tutvuse korral saada ka ministrite nõukogu asjadevalitsuselt (näiteks läänest tagasitulnud vanade sõiduautode ostu luba ja sedagi oma maja ametiühingukomitee eraldisel). Mina nende pärast eriti ei põdenud. Peale selle oli mul veel midagi, mida kolleegidel polnud – võimalus samaaegselt elada kahes erinevas sotsiaalkultuurilises keskkonnas. Võib öelda, et ma olin marginaalne. Kujundlikult öeldes tähendab marginaalsus seda, et ollakse ühe jalaga ühes, teisega aga hoopis teistsuguses kultuurikeskkonnas. Loomulikult tekitab selline ambivalentsus emotsionaalset pinget ja isiksuse teatud lõhestust, mis võib väljenduda ka rollikonfliktis.