Lobjakas märkis, et valdkonnad, mis loeti üles kui Eesti jaoks tähtsad, kuuluvad kaitseministrile, sotsiaalkaitseministrile ja haridusministrile. "Ühelegi neist kriitilisi küsimusi ei esitatud, vaid tõmmati üldiselt tähelepanu nende olulisusele," sõnas Lobjakas.

Samas juhtis ta tähelepanu, et valitsusliige, kellele mõtlemisainet pakuti, oli rahandusminister.

Muust kõne sisust kerkisid oma konkreetsusega kõrgelt üle otseviited maksupoliitikale - muutmise võtmes - ja riigireformi rahastamisele.

"Loomulikult on tegemist elementaarsete programmiosadega kõigi peavooluparteide jaoks, aga märkimist väärib, et praeguses koalitsioonis on asjad Reformierakonna kanda, kes on vaikselt libisemas kulutuspopulismi," ütles Lobjakas.

Presidendi märkus, et ergutada on vaja nii ettevõtlust kui ettevõtlikkust, võib soovi korral näha kui panoraamset hinnangut Reformierakonna panusele viimase kümne aasta jooksul, mil partei seda valdkonda on pea suveräänselt tüürinud, leidis Lobjakas.

Lobjaka sõnul süvendas kõne sotsiaalset rõhuasetust korduste rohkus: hakkamasaamine, turvatunne nõrgematele, toimetulek, inimeste märkamine.

"Kordused toonitasid ka kõne lühidust. Ma võin eksida, aga varasematel kordadel on president kergelt täis rääkinud kümme minutit, seekord jätkus teksti vaevalt viieks-kuueks," võrdles kolumnist.

"Julgeolekuteema, muidu istuva presidendi või ja leib ja möödunud aasta kandev globaalne mure, sai üsna lühiühendusliku kokkuvõtte: "julgeolekukord" Euroopas kukkus kokku, aga Eesti on kaitstud," tegi Lobjakas kokkuvõtte.

Lobjaka sõnul on kiiduväärt presidendi jätkuv pühendumus sellistele euroopalikele väärtustele nagu tolerants ja arvamusvabadus.

"Osundades kõnele eelnenud "Rahva tujurikkujat" oli kõne tore: me kôik saime aru, mida taheti öelda. Elu peab paremaks minema. Kuidas seda teha, oleks liiga palju nõuda viieminutiselt tekstilt," tõdes Lobjaks.

Lobjakas märkis, et president ei öelnud mitte esimest korda, et vanamoodi enam ei saa. Nüüd jääb Lobjaka sõnul üle ära oodata 24. veebruar, et loodetavasti kuulda, kuidas saab.

"Muidu riskib president taandada oma institutsiooni mingitlaadi hüpnotisöörirollile: kõik on hästi ja kui pole, siis küll peatselt saab," sõnas kolumnist.