Agur sõnas, et ta on veendunud, et tavakoolis tugispetsialistide võrgustikule (eripedagoog, logopeed, psühholoog) tööd ei jagu. "See võib lõppeda sellega, et nad hakkavad oma olemasolu tõestamiseks tööd "leiutama,"" ütles ta.

"Osadel õpetajatel võib siis tekkida komme saata eriti algklassilapsi iga väikese probleemi korral psühholoogi juurde, ehkki tegu võib olla väikese distsipliiniprobleemi või õpetaja nõrga enesekehtestamisoskusega, näiteks tavalise poiste sõneluse või väiksemat sorti tüli puhul," rääkis ta ja lisas, et selliste probleemide lahendamine kuulub õpetaja "suhtekorraldustöö" hulka.

Mugavustsooni langenud pedagoogidel on komme neil puhkudel suunata õpilane probleemi süvenemata tugispetsialisti juurde, sõnas Agur. "Ei ole minu arvates vahet, kas kool on suur või väike - inimesed ja vajadused on erinevad ning spetsialistide teenust tuleb alati kasutada siis, kui selleks on vajadus. Kindlasti ei pea tugispetsialist tavakoolis igaks juhuks nii öelda valves olema," rääkis ta. "Kool on hariduse omandamiseks, mitte muudeks tegevusteks," märkis Agur.

Ta möönis, et iseküsimus on tugispetsialistide võrgustiku logistiline kättesaadavus ja vajaduspõhine abi saamise operatiivsus. "See on pigem kohaliku omavalitsuse haldussuutlikkuse ja asutuste vaheline kokkulepete ja töökorralduse küsimus," tõdes ta.

Koolide tugispetsialistid ja mitmed koolijuhid on Delfile rääkinud, et pooldavad kindlasti tugispetsialistide igapäevast kohalolekut, sest spetsialist peaks koolikeskkonda ja õpilasi lähedalt tundma. Seetõttu ei soovita nad kasutada võimalust spetsialistide keskustesse suunamiseks. Riigi seisukoht on, et nõustamiskeskusi hakatakse senisest enam välja arendama ja koolijuhtide otsustada on, millisel kujul lapsed tugiteenuseid saama hakkaks.