Abilinnapea Kõlvart: mul pole midagi, mille pärast punastada
Tänane Eesti Ekspress kirjutas, et 1999. aastal plahvatas Mihhail Kõlvarti maja ees tema Mercedes, lõhkekeha surmas tema sõbra Šamil Lolajevi. Politsei leidis Kõlvarti korteris toona õhupüstoli, gaasirevolvri, kärbiku ja lahingurelvadele sobivaid padruneid ning kõikvõimalikku politseiatribuutikat. Kaitsepolitsei toimetas Mihhail Kõlvarti kuuks ajaks trellide taha, et uurida tema seotust kuritegeliku maailma ja väljapressimistega.
Kõlvarti sõnul suhtub ta täna avaldatud artiklisse rahulikult. "Minu elus ei olnud toona, 12 aastat tagasi, ning veel vähem nüüd, midagi sellist, mille pärast oleks mul häbi inimeste või seaduse ees," ütles Kõlvart Delfile.
Kõlvart märkis, et artikkel on küll agressiivselt tema vastu suunatud, kuid pole vaja omada juriidilist kõrgharidust mõistmaks, et kõik need hirmsad asjad, millest kirjutatakse, ei viinud teda kohtu alla.
"On loomulik, et kuna ma olin selle jada sees, olin ma mõnda aega kahtluse all, kuid see oli minu jaoks täiesti mõistetav ja ma ei protesteerinud selle vastu," sõnas abilinnapea.
Delfi küsimuse peale, kas on olemas võimalus, et arestimajas viibimine hoidis teda Šamil Lolajevi sugulaste ja sõprade kättemaksu eest, vastas Kõlvart: "Muidugi, 1990. aastad, eriti Lasnamäel, erinesid praegusest ajast, kuid ikkagi pole vaja liialdada. Midagi sellist ei olnud. Ma olin kahtlusalune, kuid piisavalt tõendeid minu vastu ei olnud, isegi mitte selleks, et pikendada minu vahiall olekut mõne päeva võrra," rääkis Kõlvart ja lisas, et ta nõustus vabatahtlikult pikendama arestimajas viibimist, et uurimisorganid saaksid rahulikult töötada. "Umbes kuu aja pärast olukord selgines ja mind lasti vabaks," märkis ta.
Kõlvart tunnistas, et juhtunu jääb temaga kogu eluks. "Loomulikult on selle teema tõstatumine ebameeldiv, kuid mul pole põhjust selle pärast punastada," nentis ta. Kõlvarti sõnul on tegu tema vastu sihitud rünnakuga, milles kannatavad kahjuks ka teised inimesed. "Seda kõike loevad ka Šamil Lolajevi vanemad. Milline ta ka polnud, ma ei ütle temast kunagi lahti. Ta oli mu sõber, temal oli oma elu, ja minul oma elu. Ma suhtlen siiani tema vanematega ja jään kogu eluks nendega suhtlema."
