Aaviksoo juhtimisstiil viib kantsleri lahkumiseni
Ministeeriumiametnikud võivad rääkida lugusid, kuidas koridoridesse kostab ministri ja kantsleri kõvahäälset väitlemist. Kuid seda ei juhtu ainult kantsleriga: Aaviksoo väga jõuline tööstiil sisaldab aeg-ajalt väga jõulist kõnepruuki ja seda ka teiste ametnike suhtes.
Aaviksoo ise nimetas kuuldusi kantslerist vabanemise soovist spekulatsiooniks. “See pole kindlasti adekvaatne kirjeldus olukorrast. Ma olen küll nõudlik ülemus ning väljendan end vahel reljeefselt, kuid kõik, mis me oleme kantsleriga koos teinud, on õnnestunud,” teatas ta.
Eesti Päevalehe allikate sõnul on Almanni ja Aaviksoo kaheks suuremaks tüliõunaks kaitseväekorralduse seadus ning välismissioonidel olevate sõdurite sotsiaalsed garantiid.
Mõlemat poolt tundvad eksperdid kinnitavad, et tüli tõusis novembris avalikustatud esimesest kaitseväekorralduse seaduse variandist. Nimelt polnud kantsler nõus seal ettenähtud suurejoonelise kaitseväe luure- organisatsiooniga. Teine, selle aasta alguses üles seatud variant oli aga pigem Almanni-meelne. Eelmisel neljapäeval pani kantsler selle variandi ka valitsuse kabinetiistungi päevakorda, kuid Aaviksoo nõudel lükkus arutelu kabinetis nädala võrra edasi — ta polnud selle variandiga rahul.
Mis puudutab välismissioonidel olevate kaitseväelaste sotsiaalseid garantiisid, siis nende kohta oli Almanni kindel arvamus, et need tuleb üle vaadata — praegu garantiid nimelt peaaegu puuduvad. Aaviksoo arvas aga, et asja uurimiseks tuleks rohkem aega võtta.
Selle tagajärjel on nii ametnike kui ka poliitikute seas maad võtnud veendumus, et Almannil tuleb üsna pea oma asjad pakkida. Selles olid eile täiesti veendunud näiteks Reformierakonna ja Keskerakonna juhtpoliitikud. Märkimisväärne oli, et ääri-veeri tunnistasid lahkumise võimalikkust ka IRL-i endise Isamaaliidu tiiva poliitikud.
Favoriit õiguskantsleri kohale
Seaduse järgi saabki kantsleri vabastada alles aasta pärast valitsuse ametisse astumist, mis praegusel juhul viitaks alles aprillile. Poliitringkondades arutatakse hoolega ka võimalust, et Almann võiks n-ö edutamise korras juba varem lahkuda. Nimelt on Almanni nimi tõusnud üheks favoriidiks õiguskantsleri kohale — millele kandideerimiseks on tal nii õigusalane haridus kui ka avar juhtimiskogemus.
Aaviksoo ja Allmani tüli on viinud selleni, et minister on asunud otsima uut kantslerit. Seni on ainsana sellel teemal räägitud kunagise välisministeeriumi kantsleri ja praeguse Laidoneri muuseumi direktori Indrek Tarandiga. Tarand ise nimetas neid väiteid blufiks. “Minuga pole mitte midagi räägitud. Ja ma üldse ei tea, kas ma tahakski sellest rääkida,” ütles ta. “Kuulen esimest korda võimalusest, et kantsler võib vahetuda.”
Almann keeldus eile kommentaare andmast.
Üllatuslik kandidaat
Eile selgus üllatuslikult, et mõnigi parlamendijõud usub Lauri Almanni kerkimist õiguskantsleri kandidaadiks.
Almann täidab suure osa õiguskantsleri kandidaadile esitatavaid nõudmisi. Tal on rahvusvaheline juriidiline kraad ja ministeeriumi juhtimise kogemus, mis omakorda tähendab, et ta on suures plaanis erakondadele tuttav kandidaat. Näiteks arvas üks Keskerakonna juhtpoliitik Almannis nägevat “tugevat kandidaati”. Ka võiks Almann suures plaanis sobida Reformierakonnale, kes on näiteks praegusele õiguskantslerile Allar Jõksile heitnud ette liigset meediaga suhtlemist. Kantsler on selles osas alati eelistanud tagasihoidlikku stiili.
Kuid “oravate” fraktsioon on õiguskantsleri küsimuses siiski päris killustunud: enam-vähem võrdselt toetatakse nii Almanni, Ülle Madiset kui ka Indrek Tederit. Siiski möönis üks Reformierakonna tipp-poliitik, et ta ei välista häälte koondumist just Almanni kui tugeva spetsialisti taha. Ka räägitakse Almannist positiivselt Isamaa ja Res Publica Liidus.
Võimalikke õiguskantsleri kandidaate lisandub pidevalt
Kuigi Kadriorg püüab õiguskantsleri kandidaadi leidmise puhul näidata rahulikku ja vaikset seisu, käib selles osas vilgas töö.
Aastavahetusest tänaseni on arutelud puudutanud kaht uut nime. Eelmisel nädalal vestles president Toomas Hendrik Ilves õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Madis Ernitsaga ja uuris, kas ta oleks nõus õiguskantsleri kandidaadiks saama. Kuid konsultatsioonid Reformierakonnaga välistasid tema edu. Oleks olnud ka kummaline, kui Reformierakond oleks nõustunud Ernitsa kui Jõksi asetäitja kandidatuuriga.
Aasta lõpus nimetati võimaliku õiguskantsleri kandidaadina ka Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli juhataja Lauri Mälksoo nime. “Sädelev mõttehiiglane, lahtine, avatud, elegantne, kirjutab ja esineb suurepäraselt,“ kõlavad poliitikute ja juristide suust teda tunnustavad hinnangud. Viimastel andmetel on aga Mälksoo sellest pakkumisest keeldunud.
Viimasel ajal on taas nimetatud vandeadvokaat Indrek Tederi nime, mis käis kuluaarivestlustest läbi ka esimeses õiguskantsleri kandidaadi otsimise voorus.
Mõnedki poliitikud nendivad üsna hapult, et paraku on võimatu veenda mõistlikke inimesi kandideerima, kuni Reformierakond ja Keskerakond pole loobunud ka Ülle Madise nimest.
Praegu käib aga presidendi ja riigikogu — eelkõige siis riigikogu Reformierakonna fraktsiooni ja Keskfraktsiooni — vahel vastastikune positsioonisõda: kelle tahtmine jääb peale? Reformierakond on seda meelt, et president võiks lõpuks aru saada: riigikogus loevad nende ja Keskerakonna hääled ning seega tuleks esitada ka neile erakondadele vastuvõetav kandidaat.
