“Meie poliitiline kultuur on erakondade nägu,” kirjutab minister, jätkates, et seetõttu ei ole erakond oma liikmete eraasi ega eraomandus, vaid avalik asi ja rahvuslik (kultuuri)vara, mille eest tuleb meil kõigil ühiselt hoolt kanda.

Seda aa siis iga kolmas jätab üldse valimata. “Õigemini eriti siis, sest keegi teine meid poliitilise kultuuri edendamises aidata ei saa ja nagu on tabavalt öelnud Rein Taagepera „Ka parim valimissüsteem ei suuda päästa rahvast tema enda käest,“” lisab ta.

Aaviksoo sõnul on erakondade eest hoolt kandmine on eelkõige erakonna liikmete kätes. “Nemad osalevad erakonna tegevuses, nemad valivad oma juhtorganid osakondades, piirkondades ja lõpuks riigi tasemel. Juhtorganite — esimeeste, juhatuste ja volikogude käes on omakorda võim kujundada erakonna poliitikaid ja nimetada erakonna kandidaadid valimistele,” kirjutab ta, et selle toimimise tagab erakonna põhikiri ja sisekultuur.

“See sisekultuur kiirgub erakonna tegevuse kaudu kogu ühiskonda ja just selle kiirguse põhjal kujunebki ühiskonnas arvamus erakondadest. Kahjuks ei ole see arvamus kõige parem, kusjuures kohati jagavad tekkinud usaldamatust ka erakondade lihtliikmed, kes ei taju piisavat osalust erakondlike otsuste kujunemise protsessis.”

Aaviksoo sõnul on igasuguse usalduse kasvatamise eelduseks suurem avatus, mis toimub läbi suhtluse. “Pean meie demokraatia kasvatamise üheks olulisemaks sammuks erakondades toimuva laiemat käsitlemist ühiskonnas, mis saab sündida ühelt poolt läbi erakondade endi suurema valmisoleku oma toimimist selgitada, aga veelgi enam läbi avalikkuse, eelkõige ajakirjanduse, suurema huvi erakondades toimuva vastu.”