Aastalõpuintervjuu Tarmo Miilitsaga: politseijuht Raivo Küüt poleks pidanud taatlemisjuhtumi tõttu tagasi astuma

Politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja korrakaitse alal Tarmo Miilits ütles Delfile antud aastalõpuintervjuus, et eelmise aasta ühe suurima politseiskandaali eest on võtnud vastutuse küll PPA peadirektor ja Ida prefekt, aga on tekkinud JOKK-skeem, mistõttu ei ole vastutanud tegelikud süüdlased. Lisaks rääkis politseijuht probleemidest politseitöös ning ka eelmise aasta kordaminekutest.

Mida peate te politsei viimase aasta kõige suuremaks kordaminekuks ja mis on need asjad, mis oleks võinud olemata olla?

Mis ma siin kohe välja tooks, et oleme saanud juurde politseinike individuaalset varustust, sõidukeid, järelevalvevahendeid, kiirusmõõteseadmeid ja kõike muud, mis meie tööd toetavad. Seega on meil paremad võimalused järelevalveks.

Teise kordaminekuna tooks välja aga seda, mis puudutab liikluses hukkunute ja vigastute tõusutrendi peatamist. See on langustrendis ja meil tuleb sellel aastal suure tõenäosusega liikluses võrreldes eelmise aastaga rahulikum aasta. Me paistame sellega kindlasti ka Euroopa mastaabis silma.

Samuti tunnetan ma ise, et meil on suurenenud rahvusvaheline koostöö, seda eelkõige Soome, Läti ja Leeduga, aga ka näiteks Poola, Saksamaa ja Venemaaga. Venemaaga ongi just liiklusohutuse valdkonnas märgatav areng olnud koostöös liikluspraktika vahetamises. Samuti toimus meil see aasta NATO välisministrite kohtumine. Selle turvamine Tallinnas oli politseile suur projekt, mis minu hinnangul hästi õnnestus.

Lisaks ei saa kindlasti ära unustada ka veebikonstaabli projekti. Tänaseks on meil tööl kaks sellist inimest, kes suhtlusvõrgustikes kodanikke ja lapsi aitavad. Neid tunnustati ka  Euroopa tasemel.

Mida te aga heameelega ära unustaksite? 

Kindlasti oli mitmeid sellised juhtumeid, mis on läbi käinud ka meediast. Neid võib tihti üldistada selliselt, et probleemiks oli eelkõige politseipoolne suhtlemine, konfliktide vältimine, selgitamine ja teadvustamine, et politsei tegevus on eelkõige abistamisele suunatud.

Meie eesmärk ei peaks olema karistamine. Karistus peab muidugi olema adekvaatne ning otseses seoses toime pandud kuriteoga, aga selline üldine politsei maine peab olema ikka abistamisele suunatud. Samas see abistamine peab olema kindel, et me ei oleks mõnes olukorras sellised äpud, nagu on siin juhtunud. Kodanikud peavad suutma tundma end kindlalt meie selja taga seistes.

Siseselt vaadates on murekohaks endiselt ka politseinike voolavus. Oleme sellel aastal kaotanud organisatsioonis palju noori politseinike, kes on tulnud värskelt politseikoolist ja on kiirelt teinud selle otsuse politseis mittejätkamiseks ning nad lähevad edasi tulusamale kohale tööle.

Eelkõige on sellised just noored värskelt koolist tulnud inimesed, kellel paar aastat teenistust vaid selja taga. Seda muret aitab loomulikult lahendada väärika ameti eest väärika palga maksmine. Töökeskkond ja varustus on meil tasemel, aga väga piinlik on noorel inimesel vanematelt iga kuu laenu küsida, kuna ei tulda ots-otsaga kokku.

On palgalisa tulemas?

Meie eelarve on suurenemas küll ja selle eest me tahame säilitada oma koosseisu, et me ei peaks koondama kedagi ega tegema palgata puhkusepäevi. Palgalisa ongi oodata kõrgema riskiga ametnikel ehk välistöödel olevatel politseinikel, kes eelkõige puutuvad kokku tavakodanikega ja kes elavad praegu elatustaseme piiril.

Samuti on need erinevate piirkondade konstaablid, kelle palk tõuseb, aga tõuseb ka patrullpolitseinikel, liikluspolitseinikel ja kõigil, kellel oli ennem alla 855 euro bruto. Patrull-ja liikluspolitseinikel tõuseb palk vähemalt 10 protsenti. Kas see on piisav? Minu hinnangul see ei ole, eriti kui arvestada seda hinnatõusu, mis kõrvalt jookseb.

Kuivõrd selle lisaraha juures on võimalik ka politseinike arvu suurendada?

Selle lisaraha arvelt me korrakaitses politseinike arvu küll ei suurenda, aga me loodame suurendada seda läbi uute infotehnoloogiliste vahendite kasutuselevõtu. Järgmisest aastast on meil plaanitud näiteks panna ligi 200 sõidukisse sülearvutid ja printerid ning loodetavasti on järgmisel poolaastal juba nendes olemas ka töötavad lahendused, millega saab läbi viia elektroonseid välimenetlusi.

Sisuliselt koostatakse kogu protokoll arvutis ja kohe ning ei ole vaja enam sellises mahus neid ametnikke, kes täna protokolle arvutisse kannavad. Sellega saame juba vabanenud vahenditest ainuüksi suurusjärgus 20 politseiniku koha täita.

Rääkisite enne, et politseis on olnud suhtlemisprobleeme ja see taatlemisskandaal oli kindlasti ka üks selline näide. Mida edaspidi teha, et sellised skandaale ja juhtumeid vältida?

Sellele juhtumile annaks ma märksõna, et see oli puhas laiskus. Konkreetselt vahetu juhi laiskus ja rumalus, arvates, et see ei ole tõsine asjaolu või et vahendid ei valeta. Me peame ikkagi töötama korras vahenditega ja ise seadust kaitsma. See oli puhas laiskus ja kuritahtlik hooletus.

Kuidas seda kõike aga vältida...Eks see olegi võtmeküsimus. Iga organisatsiooni liige peab tegelikult teadma, et tema tegu võib mõjutada kogu organisatsiooni mainet. Hea näide on võibolla see, et 10 aastat tagasi politseivormis linnas käies tundis ametnik end teistmoodi kui tänapäeval. Sind vaadatakse hoopis teise pilguga ning sa kannad seda vormi sirgema seljaga ja uhkemalt. Selleks aga, et see väärikus säiliks, peame me kõik vaeva nägema ja seda ka eelkõige juhid. Juhtide roll ikkagi on teha töötajatele selgeks eesmärgid ja prioriteedid.

Peadirektori ja Ida prefekti tagasiastumine skandaali tõttu on siis juhtide vastutuse võtmisest üks näiteid?

Teades neid asjaolusid ja erinevate juhtimistasandite vastutust, siis peadirektor võttis vastutuse organisatsiooni ees. Tema isiklikke tegematajätmisi kindlasti selles organisatsioonis ei olnud. Tema oli enda poolt kõik teinud ja minu hinnangul oleks ta pidanud jätkama.

See juhtum kahjustas politsei mainet ja mul on kahju, et mõni ametnik, kes otseselt seotud oli või kes süüdi oli, et tema konkreetselt ei tunneta endas süüd või vastutust. Tekkinud ongi selline Jokk-skeem kahjuks tänaseks.

Kuulge, kui me vaatame seda politsei mõõtmisprotsessi laiemalt, siis kas ei oleks võimalik seda kuidagi lihtsamaks teha? See ei annaks ka advokaatidele võimalust igast komakohast kinni hakata. 

Siin on mitu asja. Üks on see, et meie tänane menetlus on väga keerukas ja pidevas muutumises. Ajalooliselt on menetlus sellisel kujul olnud viimased 10-15 aastat ja selle aja jooksul on üha rohkem tulnud politseile tõendamiskohustust ning protsess on muutunud keerukamaks. Teisest küljest on ka kogu maailm edasi arenenud ja paraku tuleb sellega koos areneda.

Meie tänane õigusruum on aga selline, et keegi pole süüdi enne, kui on seda tõestatud ja tegelikult tuleb sinna panustada, et mitte olla hiljem olukorras, kus mõnes riigis piisab peopesa suurusest kviitungist, et inimene rikkumises süüdi tunnistada ja trahvi maksma panna.

Tänane menetlus on aga selline, sest sellist on seadusandja tahtnud. Meie loomulikult sellega rahul ei ole, see on liiga keeruline ja eksimisvõimalusi on palju. Läbi koolituste saab neid maandada aga õhku jääb siiski küsimus, et kas see peaks olema nii keeruline ja kas peaks olema võimalus advokaatidel igast pisiasjast kinni hakata.

Kuivõrd oleks mõeldav näiteks eksinud ametnike karistamine kas siis rahaliselt või kuidagi teiste vahenditega?

Siin tuleb vaadata seda asja selliselt, et tegelikult ei ole see üldse väga suur probleem. Julgen väita, et kõikidest meie menetlustest on 95 protsenti tehtud väga korrektselt ja sealt ei leia ilmselt ühtegi komakohta, millest kinni hakata.

Me küll tunnetame seda probleemina, aga see ei ole kasvav probleem. Samas seda arvestatakse ametnike töötulemuste kvaliteedi hindamisel ja  tehakse siis järeldused, et kas sellele ametnikule ei sobi just see töö või ei sobi talle politseitöö üldiselt.