Aarne Ruben: Eesti ootab Mihkel Tiksi
Sisestagem Google´isse sõnapaar “Isamaaliidust välja” ja vaatame tulemusi: eestseisus heitis Kalev Rebase Isamaaliidust välja... Jaana Padrik astus Isamaaliidust välja... Urmas Arumäe lahkus solvunult Isamaaliidust... piirkondlik juhatus heitis Jaanika Kressa Isamaaliidust välja... Langemets ja Remsu astusid Isamaaliidust välja... Savitsch heideti Isamaaliidust välja. Näib, et teatud seltskonna jaoks on olek Isamaaliidus – aga võib-olla üldse parteisüsteemis – nagu tulise pliidi peal istumine. Magus sõna “isamaa” muutub kibedaks, kui see parteistada.
Kui oled parteis, siis on sinulgi kaasarääkimisõigus, kuid tavaliselt mõtleb siis suur juht juba sinu eest. Keit Pentus jaburdab maamaksu kaotamisega. Aga kust võtab linn selle kaotamise korral valgustuse ja lumekoristamise raha, küsitakse. Kanalisatsiooni arvelt, vastab Pentus. Aga kust võtab linn siis kanalisatsiooni raha, mis juhtub, kui ühel päeval juhtub õnnetus ja Ahtri tänav ja Kadriorg ujutavad üle? Raha ju nende parandamiseks enam ei ole? Siis võtaks Pentus ehk pensionäridelt või lasteaiakasvatajatelt raha? Elementaarne majandusreegel: võtta saab sealt, kuhu on panustatud.
Aga Pentus kõneleb seda sellepärast, et populistlikud isad on otsustanud anda linnarahvale seda magusat lubadust. Kusagil Pentusest kõrgemal, parteis on just nõnda otsustatud võita valijaid juurde. Et Pentus jääb loogiliselt mõtlevate inimeste küsimuste rahe alla ja peab ennast välja vabandama, see parteijuhte ei huvita. Ettur peab tegutsema, kui talle on suunised kätte antud!
Ootaksin valimistele rohkem valimisliite, aga mitte Indrek Tarandi, vaid Mihkel Tiksi mõistes. Loksa vallavolikogu liige Mihkel Tiks oli 2001. aastal see omavalitsustegelane, kes üritas luua parteidest vabanemise parteid. Ta üritas Riigikogu valimiste eel organiseerida kodanikualgatust, mis oleks lubanud valimisliite ka parlamendivalimistele. Külamehed tulevad kokku ja astuvad ise parteidele vastu. Parteid nende vastu aga ei saa, sest nende valimisnimekirjad on kokku seatud üleriigiliselt. Nemad ei pruugi üldse teadagi kõige väiksemate külade probleeme.
Erakonnastumise pooldajad väidaksid nüüd vastu: valimisliidust valituks osutunu pole millegi eest vastutav. On soe koht käes, siis unustatakse kõik. Pole ju parteide arvates seltskonda, kes seda vastutust jagaks. Tegelikult muidugi on, aga asi selles, et valimisliitudest pole piisavalt palju kõneldud. Meedia ei ole neid tarvilikul määral söödavaks teinud.
Ka praegune Europarlamendi liige Tarand protesteeris parteide üle. Ta nimetas neid partideks. Part on aga sedasorti tegelane, et kui ta näeb vees leotatud saia, siis on ta valmis isegi sinu püksisäärest kinni hoidma. Ja nii hoiab ka Tarand kinni teatud ideedest. Ta üritas organiseerida valimistele apoliitilist linnapead, kes vastandub praegusele linnavõimule, seega Keskerakonnale. Siin kasutatakse apoliitilist ideed selgelt poliitilistel eesmärkidel. On suur vahe, kas vastanduda Laarile, Savisaarele, Ansipile, Pihlile, Strandbergile – või vastanduda ainult Savisaarele. Kui kaks poistejõuku omavahel kaklevad, siis on see hoopis teine asi, kui et poistejõuk peksab ühte poisikest.
Ühe partei vihkamine on mõttetu, sest edusamme ja möödalaskmisi on kõigil. Aga ei, Tarand kõneleb “linna tagasivõitmisest” müstilistele “valgetele parteidele”. 100 000 häält saanud Indrek teatas pidulikult, et “Tallinn on Euroopa üks halvemini juhitud omavalitsusi”.
Ärme nüüd kolleege poliitikuid nii täis ka teeme! Tallinn on valitud roheliseks pealinnaks, Euroopa intelligentseimaks linnaks, 2011. aasta kultuuripealinnaks. Ülemiste viadukt ja Vabaduse väljak tegid Tallinna lühikese ajaga kahekorruseliseks. Tallinn annab inimestele tööd, maksab õpetajatele kinni riigi poolt saamata jäänud palga, maksab koolilastele isegi ranitsatoetust, mida ei tee Ida-Euroopas ükski omavalitsus, seda pealegi kriisiajal. Ja least, but not last: just meil paikneb kogu maailmas unikaalne klaasist hiigelrist, mis käib kinni teibiga! Meie busside reisisaatjad lippavad abivajajate vahel ringi nagu noored hirved. Muide – hirvest on Tallinn oma nime saanudki, hirve kukkumisest Toompealt nimelt.
Mida suutis sel ajal Indrek Tarandi juhitud organisatsioon? Laidoneri muuseum on kõrvalises kohas, väga halvasti reklaamitud, korraldab väga vähe üritusi, needki poliitilised. Laidoneri muuseum on riigi raha kulutav parasiit. Võib julgesti öelda, et tegu on Euroopa ühe kõige halvemini juhitud muuseumiga.
Üldiselt – rahval on parteidest kõrini. Ta tahab oma valimisliite, aga mitte Tarandi valgete jõudude oma. Maal on veel ausust ja see väljendus Mihkel Tiksi 2001. aasta kuldses ettepanekus. Eesti ootab Sind ja sinusuguseid mehi, Mihkel!
