Aadu Must: ajaloos jõutakse reeglina üksmeelele kolme inimpõlvega
Must nentis, et ta ei kuule sellest ideest sugugi esimest korda, kuna sarnase mõttega tuli välja ka eelmine suursaadik. Ta lisas, et Eesti on olnud alati varmas suhete parandamise-tugevdamise soove arutama ja vastu võtma, kui pole põhjust vastu vaielda. „Nii et põhimõtteliselt on sellised ettepanekud alati teretulnud ehk siis see on vaieldamatult väga positiivne,“ arvas Must.
Ajaloolane tunnistas siiski, et komisjon ei pruugi tingimata selgete tulemusteni jõuda, kuna selle loomine võib lõppeda ka probleemide tinti uputamisega. „See võib oluliselt kiirendada ajalooküsimuste uurimist, aga ma kunagi ei luba, et teeme komisjoni ja kõik saab selgeks. Nii et ma olen mõõdukalt optimistlik,“ lausus ta.
Samal ajal rõhutas Must, et ajalugu ning poliitika ja diplomaatia on väga eri asjad. „Ajaloolased ei sõlmi ei piirilepinguid, ega muid diplomaatilisi lepinguid, vaid nad selgitavad välja materjali ja üritavad esitada ajaloolist tõde. Arusaam, et ajaloolased lepivad ajaloos kokku, on veidi illusoorne. Kuid kindlasti tuleb ka see aeg, kui kokku lepitakse. See võtab reeglina kolm inimpõlve,“ rääkis ajaloolane.
Vene ajaloolastega juba tehakse koostööd
Musta sõnul võib juba tegutsevate Vene−Poola ja Vene−Leedu ajalookomisjonide kogemuse põhjal öelda, et selline komisjon võib kiirendada massirepressioonide teema ammendamist. „Vahel on vajalik need küsimused lõpuni rääkida, et mineviku vankrites mitte tulevikku sõita,“ nentis ta.
Must rääkis, et üks tuttav oli juba tema käest küsinud, kas nüüd tuleb hakata Venemaa ajaloolastega koostööd teha? „Ma ütleksin selle peale, et Eesti ajaloolased juba teevad Vene ajaloolastega koostööd — seal on väga palju toredaid tarku ja sümpaatseid inimesi. Koostöö käib pikalt.“
Aadu Must tõi näiteks parajasti lõpule jõudva Eesti teadusfondi ja Vene humanitaarteaduste fondi projekti. „Sellel on väga kuum ja karm pealkiri: „Eesti ja Siber läbi sajandite“. Seal on küll valusaid teemasid, aga õnneks mitte piiritülisid,“ selgitas ajaloolane.
„Meil on ka väga viljakas koostöö Vene väga viljaka progressiivse ühiskondliku organisatsiooniga Memorial, kus ei tööta küll ainult professionaalsed ajaloolased, aga seda juhitakse professionaalselt. Tänu nendega tehtud koostööle selgitasime täpselt välja, kuhu kadusid massiliselt Venemaa eestlased — see oli stalinliku poliitika tulemus, süstemaatiline hävitustöö.“
Alustada võiks 300 aasta tagant
Suursaadik Juri Merzljakov rõhutas komisjoni loomise ettepanekut tehes, et selle töö ei tohiks haavata kummagi rahva ajaloolist mälu ega teha tänapäeva Venemaad vastutavaks Nõukogude Liidu tegude eest.
Must ütles seepeale, et riikidevahelisest suhtlusest, diplomaatiast võib tuua väga palju näiteid, kus kaevatakse välja tohutu hulk maaki, millest osa valatakse pronksiks, aga osa jääb ka n-ö paremaid aegu ootama. „Kui luua komisjon, mis puudutab tundlikke teemasid, siis ei pea sinna kuuluma ainult ajaloolased, vaid seal võivad olla ka näiteks diplomaadid,“ lisas ta.
„Meie ajalugu on täis vägivalda, ülekohut ja leinapäevi. Ajaloolased ei saa oma tööd teha niimoodi, et nad ütlevad, et seda kõike pole olnud,“ ütles Must. „Ajaloolastele ei saa anda ülesannet teha kolme kuuga valmis uus ajalugu või uus tõde — seda ilmselt ei juhtu. Aga ajaloos on tohutult palju asju, mille mõistmises on võimalik palju edasi liikuda — see on õige.“
Aadu Musta arvates võiks komisjon minna tagasi ka kaugemale ajalukku ja mitte jääda ainult 20. sajandi sündmuste uurimise juurde: „Peaaegu täpselt 300 aastat tagasi läks Eesti Vene impeeriumi koosseisu, kui Tallinna garnison ja Eestimaa rüütelkond kapituleerusid Peeter Esimesele. Me oleme impeeriumit valdavalt kirunud, aga pole väga palju rääkinud, et seal olid ka mitmed positiivsed jooned.“
