20. AUGUST 1991: Toomas Leito: Putši ajal tegi ajaleht ennast ise

 (17)
Ajalehe Rahva Hääl toimetus. Esireas keskel: peatoimetaja TOOMAS LEITO ja peatoimetaja asetäitja SIIM KALLAS. 1989, detsember.
Ajalehe Rahva Hääl toimetus. Esireas keskel: peatoimetaja TOOMAS LEITO ja peatoimetaja asetäitja SIIM KALLAS. 1989, detsember.Päevaleht/Pressifoto

Kui me esmaspäeval Rahva Häälde tööle tulime, oli putš juba alanud. Valitsesid segased tunded. Kui ohtlik situatsioon oli, ei osanud keegi täpselt öelda. Minu mäletamist mööda oligi esimene päev kõige masendavam.

Teisipäeva õhtuks hakkas asi klaaruma. Sai selgeks, et putš on läbi kukkunud. Paar päeva tagasi nimetas Gorbatšov putšiste idiootideks. Siis istus ta ise Krimmis koduarestis ega juhtinud riiki. Kahtlustan, et tal polnud adekvaatset ülevaadet toimuvast. Mis siis meist rääkida.

Toimetuses otsustasime kohe paar asja ära. Teeme lehte niikaua kui lastakse, andes maksimum informatsiooni toimuvast ja seistes riigipöörajate kavatsustele vastu niipalju kui oskame. Otsustasime ka naised toimetusest ettevaatuse mõttes koju saata. Minu mäletamist mööda ükski naisajakirjanik ega muu töötaja toimetusest ei lahkunud. Samuti ei küsinud keegi, millal tööpäev algab või lõpeb — tööd tehti niipalju kui vaja oli.

Mina töötasin läbi variante, et mis teha siis kui, kui Tallinnas ei saa lehte trükkida. Nõukaaegse evakuatsooniplaani järgi pidi leht sõjaolukorras trükitama Viljandis. Uurisin sealseid võimalusi. Vähendatud mahus oleks trükkimine seal olnud võimalik. Õnneks asi nii kaugele ei läinud.

Noorematele lugejatele peaks mainima, et toona olid Eestis tähtsamad infokanalid Eesti Televisioon, Eesti Raadio ja Rahva Hääl. Kui putš oleks kaugemale edenenud, oleks ilmselgelt need üle võetud. Kindlasti oleks löögi alla läinud ka nende juhid. Minul kui Rahva Hääle peatoimetajal oli põhjust närveldamiseks. Kas ma ka kartsin või hirmu tundsin, on tagantjärele raske öelda. Õõnes tunne oli igatahes.

Toona olid lehtede uudistoimetused nõrgad ja aeglased. Putši ajal toimus hämmastav ümbersünd. Kõik tahtsid minna uudislugusid kirjutama. Kujunes „rindereporterite” rühm: Toomas Roosileht, Igor Rõtov, Heikki Talving, Mati Määrits ja fotograaf Harald Leppikson (tema on läinud juba manalateele). Nemad ei kartnud küll kedagi ega midagi. Nad andsid reportaaži teletorni kriitilistest hetkedest, vägede liikumisest ja eesti poliitikute otsustest ja tegudest jne. Minu arust on nad kirjutanud kindlalt end Eesti ajakirjanduse ajalukku.

Sügavalt on mällu sööbinud tõik, et toimetuses valitses haruldaselt üksmeelne ja töine meeleolu. Kuna putš oli nii selgelt ebardlik, siis mingeid sisulisi vaidlusi ei toimunud. Riigipöörajad tuli maa sisse tampida. Ajaleht oli iseseisva Eesti riigi sündi juba varem toetama asunud.

Teisipäeva õhtul jagasime telemaja ette kogunenud rahvale tasuta trükivärsket lehte. Läks nagu soe sai. Päris revolutsiooniline tunne oli.

Ma ei mäleta, et toimetus oleks valitsuselt või Kadriorust mingeid juhtnööre saanud (oli ju Rahva Hääl formaalselt veel valitsuse ja Ülemnõukogu Presiidiumi ajaleht).

Kontakt oli mõistagi olemas. Heikki Talving sõelus pidevalt Toompea ja Kadrioru vahel ja andis teada, mis toimub. Muide, Rahva Hääl oli omapärases seisus: kompartei haare oli hääbunud, valitsus ja Ülemnõukogu Presiidium ei tundnud lehe vastu huvi. Kõik sisulised ja poliitilised otsused langetati toimetuses.

Ajakirjanike hulgas on levinud kõnekäänd, et hea leht teeb ennast ise. Võib öelda, et putši ajal tegigi leht ennast ise.

Autor on ajakirjandusjuht, 1991. aastal ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare