Kell 16.40 saabusid Tunne Kelam ja Sirje Endre. Kelam võttis selgitustöö nüüd enda peale: “On valida, kas Ülemnõukogu kuulutab välja iseseisvuse ja taotleb tunnustust praegusele valitsusele või pakkuda välja see. Läbirääkimistel õnnestus vältida iseseisvuse väljakuulutamist.”

Endre: “Kinnitan, mida Kelam ütles.” Naine andis mõista, et Ülemnõukogus toimuv liigub õiges suunas: “Üledramatiseerida pole vaja.”

Kelam nõudis, et koosolek ütleks oma seisukoha. “Rahvarinne taotleb üleminekuperioodi lõppenuks ja iseseisvust taastatuks. Diplomaatilist tunnustust ei tule enne okupatsiooni lõppemist.”

Enn Tarto: “Milline vabariik on 1940. aasta järglane, kas praegune või uus tulev?”

Endre: “Nemad mõtlevad üht, meie teist.”

Lõpuks võttis Kelam otsad kokku: “Tegime ise ettepaneku koostööks. Arvan, et see mõjus. Savisaare ja teiste poolt ei tule koostööd enne, kui nad hirmul ei ole. Rüütel ütles, et ühtki otsust ei võeta vastu enne, kui Eesti Komitee nõusolekut sellele pole."

Seepeale avaldas arvamust kirjanik Arvo Valton. “Olen liigutatud, et Eesti Komitee juhatus on otsustanud appi tulla ja säilitada valitsuse ja Ülemnõukogu autoriteeti.”