1991. aastal oli Eestis kaks korda küüditamishirm

"Augusti nimekirjas oli umbes 300 inimest, aga jaanuaris oli oht, et veel suurm hulk eestlasi viiakse kodumaalt minema," lausus Delfile 1991. aastal ministrina töötanud, kuid täna anonüümsust palunud inimene.

"Maavanemad teadsid võimalikust arreteerimisest juba 1990. aasta novembris. Siis algas vastupanuks valmistumine. Ka sidesüsteemid said paika. Iga nädal vahetati raadiokoode. Maavalitsustest olid kõik salajased dokumendid ära viidud. Iga maavanem oli määranud asendusisiku," meenutas paar aastat tagasi Tarmo Mänd, üks 1991. aasta maavanematest.

"Jah, nimekirjad olid ja neid võeti tõsiselt," ütles Delfile toona riigijuhtide turvalisuse eest vastutanud Kalle Klandorf. Praegune Tallinna abilinnapea pidas silmas nii verist jaanuarit kui närvilist augustit.

"Meil oli kava, kuhu juhid peita, kui tullakse ära viima," mäletas kunagine minister.

"Inimene usub alati paremat. 20. augustil pidigi arreteerimine toimuma, kuid siis läks Moskvas kõik untsu. Samaks päevaks kutsus Arnold Rüütel maavanemad Kadriorgu ja tegi maavanematele ettepaneku hääletada, kas toetada iseseisvuse väljakuulutamist ülemnõukogus. Poliitilised jõud ei olnud selleks hetkeks veel kokkuleppele jõudnud," lisas Mänd

1991. aasta augustisündmuste ajal oli maavanematel käsk, et neli tundi pärast Moskva saadetud kindralkuberneri võimu ülevõtmist Tallinnas, tuleb koguneda Märjamaal.

"Kui just kedagi pole selleks ajaks arreteeritud…," täpsustas Mänd.

Jaak Allik seevastu ei mäleta nn uusküüditamisehirmust mitte midagi: "Mustadest nimekirjadest ma midagi ei tea ja ka hirmu nende suhtes ei mäleta."