Nõukogude okupatsiooni ajal oli iseseisva Eesti sümboolika kasutamine rangelt keelatud. Sõna "sinimustvalge" ilmumist luuletuses peeti nii ohtlikuks, et hilisemates parteikoosolekute protokollides kasutati selle kohta nimetusi "ideoloogiliselt vaenulik anagramm", "poliitiliselt kahjulik luuletus" ja "poliitiline huligaansus".

1981. aasta sügisel toimunut kirjeldas Tarmo Vahter oma raamatus ""Karuks istus vangitornis..." 1980 – aasta, mis raputas Eestit".

Septembrikuu Loomingu ilmumise järel ilmus ajakirja toimetusse Sirbi ja Vasara ajakirjanik Trivimi Velliste. Ta küsis avatud ukselt uudishimulikult: “Kas te tegite seda meelega Eesti Üliõpilaste Seltsi aastapäevaks?”

“Mida?” imestas Teet Kallas, kes asendas ajutiselt Loomingu peatoimetajat Kalle Kurge.

“Kas sa siis ei teagi?”

Kuigi Kallas oli numbri enne trükikotta saatmist viseerinud, polnud ta Andrus Rõugu luuletusi nagu üldse märganudki. Värsid olid laekunud toimetusse juba 30. oktoobril 1980 ja seisnud aasta otsa luule avaldamise järjekorras.

Esimeses neist tõstatas Rõuk küsimuse “Kas panna vastu või minna kaasa”. Teine luuletus rääkis väiksest maast, kus on “Vähe rahvast – vähe tõtt”, aga “Meile kõik on paras”.

Kolmas luuletus osutus akrostihhoniks. Selle ridade esitähed andsid ülalt alla lugedes kokku “sini must valge”.

Puhkes skandaal. Kirjanike liidu parteikoosoleku protokoll tsiteerib Loomingu toimetajat Kalle Kurge: “Kutsusin autori kohale, söimasin näo täis.”

Luuletuse autor Andrus Rõuk õppis kunstiinstituudis teatridekoratsiooni erialal teisel kursusel. 27. oktoobril kustutas kunstiinstituudi rektor professor Jaan Vares ta “üliõpilaste nimekirjast nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast”.

Rõugu väljaviskamisel Jõerüüt ei osalenud, küll aga oli ta kohal ja võttis sõna, kui arutati luuletuse läbi lasknud ajakirja Looming peatoimetaja Kure karistamist.

28. oktoobril 1981 toimunud Kirjanike Liidu parteibüroo koosolekul leidis Jõerüüt, et tegemist on tööõnnetusega, millest Loomingu toimetus on teinud omad järeldused. "Keegi peab aga vastutust kandma, sest fakti olematuks teha ju ei saa," ütles Jõerüüt.

Luuletust arutanud kommunistid arvasid, et taolist anagrammi on luuletusest raske üles leida. Jõerüüt nimetas olukorda tõsiseks, aga arvas, et pole mõtet näpuga järge ajada, kuidas luuletus ajakirja sattus.

"Kapten laevas vastutab ka mehhaaniku tegude eest," ütles Jõerüüt. "Varem või hiljem jõuame vastutuse ja karistuse määrade juurde, kui juttu on personaalküsimusest," lisas Jõerüüt.

Kui jutt läheb Kure karistuse juurde, pakkus Paul Kuusberg, et talle tuleks määrata noomitus. Jõerüüt koos Lembit Remmelgase ja Villem Grossiga avaldasid arvamust, et tegu väärib karmimat karistust, kuid arvestades seda, et toimetuse juhid mõistavad oma süüd, tegid ka nemad ettepaneku karistada Kurge noomitusega. Büroo otsustas karistada Kurge noomitusega, mida hiljem leevendati ja karistati Kurge märkusega.

11. novembril 1981 toimus Kirjanike Liidu parteikoosolek. Sellel küsis Rein Saluri, kes on see inimene, kes enne bürood ja üldkoosolekut on leidnud, et on vaja Kurge karistada. Jõerüüt vastas, et mingit käsku ei tulnud ehk algatus Kurge karistada tuli Kirjanike Liidu parteiorganisatsioonist seest.

Sama teema oli üleval ka sama aasta alguses, kui Kirjanike Liidu kompartei rakuke arutas 40 kirjale alla kirjutanud Ita Saksa karistamist. Ka siis küsiti, kas käsk karistada tuli kusagilt kõrgemalt ja Jõerüüt eitas seda.

Jõerüüt täna oma tollases käitumises midagi taunimisväärset ei näinud. "Toonastes oludes oli tegemist pigem Kalle Kure kaitsmisega ja ta töötas Loomingu peatoimetajana edasi 1988. aastani," teatas Jõerüüt.

Pahanduse tekitanud luuletus ise on järgmine:

“Silmades taevas ja meri
Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge

Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla

Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa”