19. august 1991: Lennart Meri augustiputšist: hea uudis
Lennart Meri kergitas suurte prillide taga imestunult kulme, kuigi Soome ajakirjanik oli esitanud täiesti tõsise küsimuse: “Kas te usute, et Nõukogude Liidu uus juhtkond püsib võimul?”
“Ma ei ole veel kohanud ühtegi kindralit, kes oskaks lüpsta lehma,” vastas Meri eesti keeles.
“Kas te usute, et see olukord võib viia ulatusliku rahvaülestõusuni, kui algab üldstreik?”
Seekord vastas Meri käsi laiutades soome keeles: “Raske on esitada seisukohti olukorras, kus kõik on nii dünaamiline ja dramaatiline.”
Reisilaev Georg Ots oleks pidanud väljuma Helsingist kell 10.30 hommikul. Seoses Tallinna sadama sulgemisega tehti laev reisijatest tühjaks. Päeva peale aga laevaliiklus taastus. Tallinnast tulid tiiburlaevad ning ka Georg Ots sõitis viie ja poole tunnise hilinemisega välja.
Helsingi sadamad olid täis murelikke eestlasi. Kas sõita koju või jääda maapakku?
“Katastroof, šokk,” kirjeldas noor eestlanna oma tundeid Soome televisioonile. “Mulle tundub, et see on nüüd küll viimane reis välismaale.”
Soomepoiste liikumise juht Sven Ise rääkis ajakirjanikele kurval häälel eestlaste lootuste kokkuvarisemisest: “Relvastatud vastupanuks pole mingeid võimalusi, kuigi tahet kindlasti leiduks.”
Meri tundis ennast kriisiolukorras nagu kala vees. Tema hea tuttava Eva Lille poolt juhatatav Tuglase Selts pakkus suurepäraseid tegevusvõimalusi. Ukse peal pidas turvamehena vahti Indrek Tarand, kes oli lõpetanud suvel Tartu Ülikooli ajaloolasena. Ta oli läinud paljude eestlaste kombel üle lahe kõva raha teenima, pestes pesumajas haiglate linu ja padjapüüre. Riigipöördest kuuldes käskis Lille noorel mehel endale kohe appi tulla.
Meri ise oli saanud Moskvas toimuvast teada vara hommikul, kui talle helistas Eesti kultuuripunkti juhataja Kulle Raig. Naise mälestuste kohaselt lõpetas Meri telefonikõne lühidalt: “Nii head uudist pole ma kuulnud pikka aega.”
