Indrek Saar: Sotside uus juht peab olema valmis demokraatia eest surema
Miks Jüri Pihl ei sobi sotside liidriks?
Jüri Pihl on sotside esimees alates eelmise aasta märtsist. Ta valiti sellele kohale tunnustatud siseministrina, kelle ajal muuhulgas hakkas kiiresti vähenema liiklus- ja tulesurmade arv. Ta oli jõuline ja edukas siseminister, kelle ajal tõusid märkimisväärselt päästjate ja politseinike palgad ning algatati mitu sisulist reformi sisejulgeolekus.
Kindlasti on inimesi, kellele Pihli jõustruktuuride kuvand ei ole vastuvõetav ja sellest andis erakond endale ka aru, kui ta esimeheks kandideeris. Samas ootasid nii meie erakonna liikmed, kui paljud püsivalijad, meilt senisest jõulisemat poliitikat oma väärtuste eest seismisel. Kiiresti muutuvas maailmas peab elujõuline organisatsioon kogu aeg hindama ka seda, mis antud keskkonnas vahepeal on juhtunud ja juhtunud on palju. Esiteks on kindlasti muutunud Jüri Pihli ühiskondlik positsioon ning ta ise on saanud tutvuda erakonnaga ja ka vastupidi.
Kuid palju olulisem on inimeste kasvav ootus muutuse järele. Järjest valjemalt kostab nende hääl, kes ütlevad, et nad on väsinud valimast Ansipi ja Savisaare vahel ning nad tõestasid seda juba europarlamendi valimistel Indrek Tarandit valides. Sama ootust tõestas ka NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ projekt.
Ka Rahvaliit läks pooleks, sest üks pool nõudis status quo säilitamist, aga teine pool sai aru, et vanamoodi enam edasi ei saa. Nendest, kes soovivad põhimõttelist muutust, on üks osa meiega liitunud ja loodetavasti on liitujaid veelgi.
Sotside juht peab olema usutav selle muutuse toojana ja suutma erakonna liita meeskonnaks. Kindlasti esindama erakonna põhiväärtusi ja andma võimaluse, et peale edukaid valimisi, pöördub Eesti poliitika taas avatud, kaasaegse demokraatia teele. Mitte ei vaju tagasi Nõukogude aegsesse kompartei mentaliteeti, mis on viimaste aastate Eesti poliitika järjekindel suundumus.
Samuti, et meie tilluke riik ei lõikaks järjekindlalt läbi iseenda jalgu, lastes tervel põlvkonnal lastel üles kasvada vaesuses ja 2/3 Eestist ääremaastuda.
Materiaalsed väärtused, soov saada rikkaks iga hinna eest, on olnud ühiskonnas nii olulised, et oleme muutunud järjest hoolimatumaks vahendeid valides. Peaasi, et need eesmärgini viivad. Selle tagajärjel sõidame üksteisest üle sõna otseses mõttes ja lohutame end käibefraasiga: Kui sina ei söö, siis sind süüakse. Ja seda õpib juba ka uus põlvkond. Kas me tegelikult ikka tahame oma lapse saata tänavale, lasteaeda, kooli- kus kehtivad hundiseadused?
Selle olukorra on erakonnad ise loonud, jutlustades populistlikke edulugusid ja seades lühikesi, kergesti täidetavaid eesmärke, millel pole pikemat perspektiivi, kui järgmised valimised. Ja sellest olukorrast peavad erakonnad meid ka välja tooma, andma inimestele tagasi lootuse ja usu, et neist hoolitakse ja et nemad võiksid hoolida. Siis on võimalik areneda inimese ja kogukonnana, siis on rohkem õnnelikke inimesi. Inimesed ei ole vahend, tööjõuressurss. Eesmärk ongi inimene ise.
Kas tunnistate, et Pihl pole sotsidele loodetud edu toonud ja ta maine töötab pigem sotside vastu?
Pihli maine pärineb siiski tema minevikust ja hoopis teistsugustest tööülesannetest, seega on erakonna esimehena tal võimalus seda muuta nii sotside püsivalijale kui ka võimalikele uutele valijatele sobivas suunas.
Kas Pihl sellega hakkama on saanud ja milline on erakonna hinnang esimehe senisele tööle ning erakonna arengule tema juhtimisel, selgub ilmselt lähikuudel. Diskussioon on alanud ja see on ainult hea. Loodan, et see kulgeb ilma liigsete emotsioonideta ja 16. oktoobrile planeeritud üldkogu on kindlasti pädevaim organ andmaks sellele kokku võtvat hinnangut.
Millist juhti sotsid vajavad?
Mulle tundub, et veendunud demokraati ja meeskonnamängijat, kes on demokraatia nimel valmis surema.
Kindlasti peab sotside juht olema hästi arenenud empaatiavõimega ja kompromissialdis. Karismaatiline, intelligentne tüüp, kes suudab nii ise luua visiooni kui ühendada külluslikku ajupotentsiaali, mis erakonnas olemas. Kiiresti muutuv ja globaliseeruv maailm eeldab ka uudishimulikkust ja uuele avatust, võimet jälgida ka seda, mis mujal maailmas toimub.
Te olete valmis kandideerima ja saama sotside juhiks?
Kui mina olen erakonnakaaslaste arvates parim valik sotse praegu vedama, siis ei kavatse ma jooksu panna. Ka Sven Mikser on väga hea kandidaat ja tõestanud end muuhulgas ka hea meeskonnamängijana, viimati läbirääkimistel Rahvaliiduga.
Kui palju te peate pingutama, et sotse ei tabaks roheliste ja Rahvaliidu saatus?
Tülli on alati lihtsam minna, kui kompromisse leida. Meie erakonna demokraatiatraditsioon on siiski oluliselt pikem, kui rohelistel ja Rahvaliidul. Loodan, et see on abiks. Pingutama peab kindlasti.
Keda endine sots, president Ilves, tahaks näha parteijuhina?
Sellele saab vastata küll vaid tema ise.
Kui te aga juba Toomas Hendrik Ilvest mainite, tsiteerin heal meelel üht mõtet, mida ta oma raamatu „Eesti jõudmine“ sissejuhatuses on öelnud. Minu arust juhib see väga hästi tähelepanu Eesti poliitika viimaste aastate ühele olulisele probleemile: „Kui poliitikud ei loe ega mõtle ega kirjuta, ning kui mõtlejad ei sukeldu poliitika pakilisematesse küsimustesse, saame tulemuseks kas keskaegse arutelu nõela peal tantsivate inglite arvukusest või siis Leonid Brežnevi.“
Te olete sotsina astmelise tulumaksu poolt?
Ma ei ole astmelise tulumaksu vastu, kuna sellel on omad eelised, aga kindlasti ei nõustu ma Keskerakonna robinhoodlike ettepanekutega selles valdkonnas. Sellised populistlikud ümberjagamisettepanekud ei ole tõsiseltvõetavad, kuna kohutavad ära iga tervemõistusliku inimese, kellel üldse mingi tulu on. Astmeline tulumaks väärib kindlasti laiemat aruelu ja see arutelu võib viia selleni, et enamus ühiskonnast seda pooldab. Seda arutelu saab läbi viia vaid siis, kui meil on pigem vasakpoolne valitsus. Tänases seisus saaks sellest taas üks ühiskonda polariseerivaid kampaaniaid.
Kellega pigem võimuvastutust jagaksite: Reformi- või Keskerakonnaga?
Eks see sõltub ikka eelkõige valimistulemustest, nii nende kui meie omadest. Mõlemas on palju tublisid inimesi ja loodan, et nad ka erakondadena lähitulevikus demokraatia radadele tagasi pöörduvad.
