Hispaanias, Barcelonas elav eestlane sai ühe sellise just kaante vahele. Raamat põhineb kahe eluaegse prostituudi pihtimustel, mõlemad naised on täna veidi üle 60.
Autor ütleb enese kohta vaid, et on 40-aastane agnostik. Oma tegeliku isiku soovib kirjanikunime Jan Beltrán kasutav mees varjus hoida. Peamiselt tagasihoidlikkusest. Sest lood, mida tema raamatud räägivad, on kirjutaja persoonist olulisemad.
Delfile antud intervjuus rääkis viimase aasta jooksul Eestis koguni kaks romaani üllitanud mees kirjutamisest, prostitutsioonist ja rasketest tunnetest.

Kuidas juhtub nii, et kogu senise elu jooksul pole tulnud ühtegi teost ja siis tuleb aastaga kaks? Millised on tagamaad?
Eks iga teos jõuab kaante vahele siis, kui aeg selleks sobiv ja kirjutajal selleks piisavalt julgust ja jultumust kogunenud. Et neid („La mala vida ehk neetud elu“ ja „Nora“ — toim.) aasta jooksul kaks tuli, on lihtne seletus — mõlemad romaanid olid mingil moel juba aegu tagasi valmis kirjutataud. Lasin neil vaid natukene vädida.

Miks hakkasid kirjutama?
Ma vist ei osanud midagi targemat teha (naerab). Lapsena lugesin palju ja mulle meeldis ka luuletada. Vanemaks saades aga arvasin, et võib-olla on nüüd see õige aeg, mil võiks midagi ka kirja panna, sest ei jõua ju kõike meeles pidada. Ja ennäe imet — raamat sündiski. No tegelikult oli see nii naljaga pooleks öeldud.
Hea sõber, kes on kummagi romaani sündimisele kaasa aidanud, need toimetanud ja kirjastanud, oli arvamusel, et inimesed, kellest olen kirjutanud, lihtsalt väärivad seda, et nende lood leiavad oma viimase peatuspaiga kaante vahel.

Miks kirjutasid nö sahtlisse?
Minu meelest on kõik värsked ja tänased lood liiga toored ja vajavad laagerdumist — aeg lisab väärtust ja oma hõngu. Võib-olla need kaks romaani oleksid pidanud veelgi ootama.

Millel Su raamatud põhinevad?
Mõlemad romaanid põhinevad tõsielul. Neil on reaalselt eksisteerivad prototüübid, kes elavad meie keskel ka tänasel päeval. Kuna minu tegelaste lood algavad tagasiulatuvalt möödunud aegadesse, siis olen oma raamatutes elukäikude kõrval peatunud ka ajaloolistel seikadel, et lugeja toimunut paremini mõistaks. Kes on lugenud esikromaani märkab kindlasti, et kolm peategelast on väga erinevate taustadega, kuid samas nii sarnased, nagu ma ka raamatus kirjutan: Nad olid nii sarnased, samast puust. Erinesid vaid nende illusioonid, mälestused, patud ja ahnus. Nii me kõik, inimesed, olemegi — erinevad, kuid samas nii sarnased.

Miks valisid oma nime asemele kirjanikunime ja miks/kuidas just sellise?
Kirjanikunime kasutamine on teadlik valik. Sest ühel hetkel oli selge, et kui raamatuid teistesse keeltesse (näiteks on valmis juba soomekeelne tõlge ja ees ootab kohalik ehk hispaania oma — toim.) tõlkida, siis on autori nimel ka oma roll.
Miks just Jan Beltrán — see oli juhuste kokku langemine. Beltráni nimi on päritud ühelt healt tuttavalt hispaanlannalt, kes arvas, et see kirjanikunimena sobiks minule. Jan on ju peaaegu nagu Jaan, kas pole…

Rääkides uusimast teosest “Nora”: kas need kaks naist on tõesti reaalselt olemas? Kuidas te kohtusite ja mis hetkest te nö raamatut tegema hakkasite?
Jah, need kaks naist on tõesti olemas. Mõlemad on praeguseks kuuekümnendates ja üks neist elab Barcelonas, teine Salamancas. Nendest esimene esineb teoses Nora nime all.
Me kohtusime nii, nagu see raamatus kirjas on: Kuigi oli talv, selline, nagu see Barcelonas on — ei soe ega külm —, istus ta keset ööd ühe kohviku terrassil….
Mõte tema elu raamatusse kirjutada tekkis kuid hiljem.

Kuidas Sa nende elude emotsionaalse poolega toime oled tulnud?
Neid lugusid kuulata oli omajagu raske, kuid eitamata põnev. Kahtlemata oli see ka küllaltki emotsiooniderikas ettevõtmine, kuid kuna naised on oma saatustega leppinud ja rääkisid kõigest avameelselt, siis naeru ja pisaratega pooleks need lood raamatuks ka said. Siin tuleb kindlasti mainida, et hispaanlased on üldse väga avatud ning nendega võib kõigest rääkida.

Mida Sa mehena neid lugusid kuulates tundsid?
Seda on raske öelda, kuid ma imetlesin neid naisi. See, mida nad elu jooksul on kogenud, väärib imetlust. Vaatamata suurtele kaotustele suutsid nad raskematestki olukordadest välja tulla ning ellu jääda.

Tegevus toimub temperamentses riigis, hoopis teisel ajal — kas midagi on tänaseks muutunud?
Eks ikka on muutunud — nagu muutuvad inimesed meie ümber, muutub ka kõik muu. Kui küsimus puudutab prostitutsiooni, siis Hispaania ilma prostitutsioonita ei ole see Hispaania. Isegi võiks öelda, et see on üks osa siinsest elust, kultuurist, ajaloost.

Kuidas ühiskond neisse naistesse suhtub?
Ei tahaks võtta endale õigust sajaprotsendiliseks üldistamiseks, kuid siiski julgen ma kinnitada, et ühiskond suhtub neisse naistesse nagu igasse inimesse, kes teeb oma tööd. Kui kummaline see ka ei tunduks, siis kohati isegi austavalt. Mulle isiklikult ei meeldi, kui kasutatakse sõna „tolerantselt“. Minu meelest peab tolereerima vigu ja defekte, kuid mitte meid ümbritsevas elus läbi aegade eksisteerivat, nagu ka tööd, millega keegi leiba teenib.

Eestit tabanud masu ajal on naised mänginud mõttega teenida välismaal seksteenustega nö kerget raha. Mida ütleksid neile noortele eestlannadele?
Ma arvan, et kui kergeks seda tööd keegi peab, sõltub igaühest endast. Mõnele see sobib ja mõnele mitte — nii on ju iga tööga. Raamatu kirjutamise käigus ma tutvusin ja rääkisin kümnete prostituutidega ja enamus neist kinnitas, et see töö on nende jaoks lihtsam, kui kuskil tehases kanu kitkuda või luuaga mööda tänavat lasta. See võib tunduda omamoodi väljakutsena naisõiguslastele, kuid räägime asjadest siiski nii nagu need on — ausalt.
Näiteks Prantsusmaa piiri äärses La Jonquera asulas “teenindavad” mehi kümned Ida-Euroopa naised, neist osa abielunaised, kes teevad seda tööd paar-kolm aastat, seejärel pöörduvad koju tagasi. Mina ei mõista kedagi hukka ega hakka ette kirjutama. Igaüks teeb oma valiku ise ja valikuõigus peab igaühel reaalselt olemas olema. Pigem seab see ülesaanded riigile, et kindlustada nende naiste turvalisus ja sotsiaalsed tagatised.

Kas Sa oled prostituudi teenuseid kasutanud? Miks?
Ei ole.

Kas prostitutsiooni saab kaotada? Kui jah, siis kuidas? Kui ei, siis miks?
Ma ei näe vähimatki põhjust, miks peaks prostitutsioon kaduma või miks peaks selle sunniviisiliselt kaotama või miks üldse selle üle pead murda. Probleem seisneb vahendamises, mis on kuritegu, samuti inimkaubanduses. Ühest küljest on vabatahtlik prostitutsioon ju kui teenimise võimalus ja teisest küljest on statistika kohaselt vaid 12 % (Hispaanias) inimestest monogaamsed. Kerge kõrvalehüpe või seiklus mõjub paarisuhtele tervendavalt — sellisel arvamusel on suur osa prostituutidest. On tõsiasi, et siinses ühiskonnas on seks kui selline pigem mõnusa ajaveetmise üks vormidest, mida ei seota sõnaga truudus ja ei harrastata vaid siis kui pere laiendamine plaanis. Kuid kõik on muidugi individuaalne, üldistamine oleks ennatlik ja rumal.

Mida tähendab Sinu jaoks eestlaste tunnustus ja Betti Alveri preemia nominentide hulka sattumine?
Ma suhtun skeptiliselt kõigesse, mida saadavad sõnad: edu, tunnustus, kuulsus, enim müüdud jne. See, et „La mala vida ehk neetud elu“ möödunud sügisel Betti Alveri preemia nominentide hulka sattus, tuli minule suure üllatusena ja sellist eesmärki ei ole kunagi olnud. Pole isegi millelegi sellisele mõelnud. Kuid loomulikult olin ma positiivselt üllatunud ja tundsin sellest rõõmu.

Sinu raamatutest kumavad rasked emotsioonid: alates kaanekujunduse toonidest ja pealkirjas (neetud elu) lõpetades valusa tekstiga — miks just sellised read ja teosed? Aga helgemad värvid?
Olen alati soovinud kohata inimesi, kelle elu ja saatus väärivad kirjapanemist. On ju nii tavaline,et kirjutatakse staaridest magusaid elulooraamatuid, kuid tegelikult oleme me ju kõik staarid siin maamunal — igaüks meist oma väärtusliku elulooga. Ja siin ei mängi mingisugust rolli, kas oled sa prostituut, homo või peaminister.
Ma ise ei arva, et teoses on vaid rasked emotsioonid, on ka ju nö. helgemaid värve — nii nagu elu on. Mis puutub kaanekujundusse siis need on kirjastaja nägemus ja kunstniku töö.
Ma arvan, et kui teos paneb lugeja mõtlema, siis on see oma eesmärgi täitnud. Teistesse inimestesse mõistvalt suhtumine nende elusid hukka mõistmata teeb ka meid endid paremaks.
Hea elu kõrval kipume me masenduma väiksemastki ebaõnnestumisest. Minu teoste tegelased aga on elanud ka teisel ajal, mil puudus stabiilsus ning et elus läbi murda, pidi tõsiselt vaeva nägema, tihti end ületama. Seega võib ju ka asjale nii läheneda, et pigem on tegu positiivse kirjandusega, sest lugejal on hea võimalus tõdeda — õnneks on täna kõik teisiti.