Rainer Sternfeld: Tšehhi firma hindas võidusammast ehitades oma võimeid üle
Kui võidusamba avamine oli teie elu tipphetk, siis millise tundega jälgite hiljem alanud vigade parandusi?
Iga kunstilise algatuse elluviimine on seotud usaldusega, isegi kui kõik detailid on paberil kirjas. Üsna ebameeldiv on kogeda, et teostajaga kokkulepitu ja nende poolt garantiiga üle antud lahendused ei pea vett.
Teisalt on kahtlane rääkida halbadest lahendustest, kui nad ilmnevad sisuliselt kohe peale avamist. Tavapäraselt juhtub see mõnda aega pärast kasutuselevõtmist, kui insenerilahenduste mõni viga on tehtud. Kas siin on tegemist usalduse kuritarvitamise, tootja halva kontrolliga oma alltöövõtjate üle või lihtsalt saamatusega — seda peab küsima Sans Souci käest. On fakt, et asjad, mille pärast muretsesime, täna töötavad ning need, mille pärast polnud justkui põhjust muretseda, täna tõrguvad. Kokkuvõttes pean tulemust õnnestunuks ning see annab edasi autorite poolt loodud sõnumi.
Kas lõputuid parandusi saanuks ennetada?
Samba projekteerinud ja ehitanud tšehhi firma Sans Souci ei mõelnud minu hinnangul projekteerimisel kõike piisavalt läbi. Arvan, et nad hindasid nii tähtsat projekti enda peale võttes oma võimeid üle. Ometi ei muuda see tänast olukorda, mis vajab korrektset ja lõplikku lahendit.
Kui palju võeti kuulda teie soovitusi samba projekteerimisel ja ehitamisel?
Oleks võinud muidugi rohkem kuulda võtta. Samas kui räägime maa-ala lahendusest ja ehitusest, siis võib kodumaiseid ehitajaid kiita. Koostöö oli eeskujulik.
Mida teie ettepanekutest ei võetud kuulda?
Oli küsimusi, mis ei mõjutanud kuidagi samba välimust ning ehituses on alati mitmeid erinevaid mooduseid, kuidas mõnda asja teha. Ja kuna tšehhid on need, kes peavad tagama töökindluse, siis oli neil sellistes küsimustes ka õigus otsustada.
Olete uurinud, kuidas teistes riikides on läinud sarnase filosoofiaga samba projekteerimine ja ehitamine. Kas meie olukord erineb teistest?
USA vabadussammas hilines tehniliste viperuste tõttu 10 aastat. Eiffeli torni ehitusel tekkis tõrkeid, kuna esmakordselt teostati see nii suure objekti puhul neetimise teel. Sellised objektid ei ole mingi standardtoode, et lähed poodi ja ostad.
Tihti püütakse selliste objektidega anda edasi erilist sõnumit, ja teha seda mõnel uudsel viisil, mida varem tehtud pole. Ka klaasist on maailmas tehtud erinevaid skulptuure ja monumente, mida oma silmaga olen näinud Inglismaal, Tšehhis, Rootsis ja Venemaal. Need seisavad kenasti ja juba pikka aega, seega pole tänased Vabadussõja võidusamba probleemid tingitud mitte klaasist, vaid tootjapoolsetest vigadest. Klaas on teadupoolest väga vastupidav materjal, mis kestab sajandeid.
Kas kriitikud on pahased samba või samba ebaõnnestunud parandamiste jms peale?
Vabadussõja võidusamba avamise eel oli tunda, kuidas ühiskond üksmeelselt ootas samba avamist. Oodati autorite poolt loodud visiooni materialiseerumist ning avalikuks tulekut. Täna võime öelda, et see õnnestus. See oli üks õnnis õhtupoolik. Seetõttu saab pahane olla siiski parandamiste peale, mis pärast kauaoodatud avamistseremooniat nii ebameeldivalt ja ootamatult esile kerkisid.
Kui tihti te olete kriitika, ka asjatundmatu kriitika, peale vihastanud?
Ausalt öeldes ei ole ma kriitika peale vihastanudki. Mõnikord tegid muret ja tekitasid nördimust ebasiiras ja manipuleeriv kriitika, selmet kaasa aidata.
Üheks põhihädaks on samba klaasist lahendus. Milline olnuks teie arvates ideaalne materjal?
Igijääd meenutav klaas kannab endas kõike seda, mida soovisime Vabadussõja võidusambas kehastada. Seda on tõestanud ka inimeste suur huvi ning monumendi kasutamine pärast avamist. Esilekerkinud probleemid ei puuduta klaasi kui materjali.
Kas võidusammast saab teha vähempakkumisega? Äkki ongi tulemus vähempakkumisele vastav?
Vabadussõja võidusamba riigihankel osalesid vaid need, kes olid võimelised samba etteantud tähtajaks valmis tegema. Alles nende seast valiti odavaim pakkumine. Kuid üldisemas plaanis, mitmetel Euroopa riikidel on riigihangete läbiviimisel põhimõte, et kõige odavamad ja kõige kallimad jäävad kõrvale. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks seda süsteemi ka Eestis rakendada.
Olete ka kahetsenud, et just teie tiimi töö võitis?
Mitte kordagi. Me olime õnnelikud juba siis, kui töö esitasime. Mõtlesime, et oleme ühed selles nimekirjas, kelle kavandite seast valitakse Eesti Vabariigi jaoks oluline sümbol.
Usute, et 100 aasta pärast on vaidlused unustatud ja kõik näevad samba vaid häid ning ühiskondlikult olulisi tahke?
Ma usun, et see juhtub juba 10-15 aasta pärast. Kindlasti leidub ka siis inimesi, kellele sammas põhimõtteliselt ei meeldi, aga pigem olgugi diskussioon sisuline.
Kui me vaatame tagasi kõigile vabadussamba püstitamise katsetele, siis me näeme igal korral ebaproportsionaalset kriitikat, mistahes lahenduse suunas. Nii juhtus ka seitsmendal korral. Kuid praegu on jõulude aeg, enese sisse vaatamise aeg.
Ma usun, et praegused vead lahendatakse peagi ja pühade ajal on meil võimalik nautida seda sammast pragusel pimedal ajal mälestus- ja maamärgina nagu seda tegime ka avamisjärgselt. Kutsun inimesi üles veelkord lahti mõtestama Vabadussõja võidusamba ideed ning märkama pisiasjade kõrval ka tõelisi väärtusi.
