Ylle Rajasaar: Omasooiharus ei ole peavooluteema
Ma julgen väita, et olete olnud sunnitud omasooliste intiimsuhete teemal mõtlema või siis neid mõtteid tõrjuma vähemalt korra päevas. Ikka sedamööda, kuidas peavoolumeedia toob teieni järjekordse infokillu geide kruiisilaeva sildumisest Tallinnas või kavandatavast perekonnaseaduse muudatusest mitteabieluliste suhete ametlikustamise suunas, tsiteerib mõnuga Vendade Tähismaade blogis avaldatud eesti esihomode nimekirja ning võimendab kuulujutte võimuladviku omasooiharast ärkamisajast, sest ka homod valivad! Kas sa tahad või ei, kuskilt jõuab „see“ teema ikka sinuni.
Kui Eesti vaevleks jätkuvalt odava laenuraha juurdevoolu käes, elu oleks kohevarss nagu Euroopas ja oleks suvi nagu iga teinegi koos hapukurgihooajaga, saaksin ma ehk ülevoolavast omasooiharuse läbiloputamisest meedias arugi. Praegu aga vaatan hämmastusega, kuidas järjest nirumaks kuivavale leivatükile geide abiga lubrikanti peale määrida üritatakse. Tahaks vigiseda ajakirjanduse kvaliteedi üle ja diskuteerida teemal, kas see, mida meile pakutakse, on ikka see, mida me tahame.
Oleksin ma vähegi aktiivsem inimõiguste eest seisma, lärmaksin ammu suurte meediakontsernide suviselt tühjade klaaskastide ees ja nõuaksin geide rahulejätmist. Peamiselt muudab mind rahulolematuks asjaolu, et meedia rebis kontekstist välja ainult ühe osa perekonnaseaduse kavandatavatest muudatustest ja kukkus hüsteeriliselt paljundama homode õigusi, jättes sealjuures tähelepanuta heteroseksuaalsete vabaelupaaride õigused. Lisaks saab homoteema sarnaselt MASUle üsna suure tõenäosusega kõrini ära leierdatud ja enam polegi lõbus kuulujuttudele või siivututele fantaasiatele kaasa elada.
Kui MASU, TÄPE ja PUPUga on asi lihtne — inimesed tüdinevad itkust ja halast, hakkavad tööle ning viivad Eesti majanduskasvule — siis geiteema osas ei koida ühtegi geniaalset äriideed või hüppelist arengut.
Selles väikeses Euroopa riigis, kus 1992. aastast alates meestevahelist homoseksuaalset käitumist enam ei karistata, polegi homodel tegelikult üldse kõige halvem elada. Kui vaatan oma tuttavaid homopaare, ei ole keegi ega miski keelanud neid siiani koos elamast, maja ostmast, lapsigi saamast. Ei usu ma, et inimesed, kellega nad igapäevaselt kokku puutuvad, on pimedad või rumalad. Vastupidi, küllap on ametnikudki inimesed, kes minu lihtsameelse arvamise kohaselt armastust ja üksteisest hoolimist seadusest ülemaks seavad.
Ei pea olema punnitatult maailmakodanik ja suhtuma homodesse sõbralikult üksnes sellepärast, et „Ameerikas tehakse ju ka nii“ või targutada silmi pööritades:“Vanas-Roomas peeti homoseksuaalsust ideaalseimaks suhtlusvormiks“. Võib ju olla päris tavaline, „tavaline“ inimene ja käituda väärikalt.
Kui me mõõdaks iseenestele sama mõõduga, mis geidele, võiks see pilt päris… jabur olla. Kujutage endale ette olukorda, kus suures seltskonnas hakkavad teile täiesti võõrad inimesed esitama küsimusi teie intiimelu kohta; või vastupidi, tunnevad silmnähtavat ebamugavust teile silma vaadates ja vestlust arendades; Võidupüha paraadi ajal lendaks pealtvaatajate spaleerist teie poole mädamune ja kive ja rämedat sõimu jne.
Viimast näidet tuues ei taha ma kuidagi kaasa kiita geide vikerkaarevärvilisele läbimarsile pealinna tänavail, sest see üritus jätab punnitatud tähelepanu püüdmise mulje nagunii ega teeni oma eesmärki — tagada normaalsetele inimestele võrdsed õigused, soolisest eelistusest sõltumata. Niipalju kui tean, suhtuvad ka minu tutvusringi geid sellesse üritusse kerge õlakehitusega. Ju nad siis ei kannata liigse tähelepanuvajaduse all, või on lihtsalt oma eluga rahul.
Kuhu ma tüürida püüan? Vist selleni, et uudisväärtuseta uudise laialipaiskamisele ei peaks meedia nii massilist kaasabi osutama. Kui intiimsuhted kõrvale jätta, ei erine homod heterotest õieti mitte millegi poolest. Ikka needsamad, kainelt kahel jalal kõndivad, rohkem või vähem haritud, hästi või halvasti tasustatud, emotsionaalsed või tuimad… jne., jne. tavalised inimesed.
Auk perekonnaseaduses on ühtviisi suur nii homo- kui heterovabaelupaaridele. Auk meie harituses aga on seda suurem, mida suuremas šriftis ja arvukamalt oma rumalust ja kitsarinnalisust tiražeerime. Seks, olgu ta siis vastas- või omasoo-, ei peaks olema peavooluteema. Küll aga üks koduse kasvatuse ja perekonnaõpetuse vundamendikividest.
