Ylle Rajasaar: Lastetusmaks on eestlaslik egotripp
Olin vallaslaps ja veel viis aastat tuli isal iga kuu oma kukrut kergendada. Viiekümneselt luges nõukogude riik mehe sigitamisvõimetuks ja vabastas ta lastesaamise kohustusest.
Ma ei usu, et riigi kaukasse soristatud lastetusmaks oluliselt kergendas minu ema või temasarnaste kümnete tuhandete üksinda last kasvatavate naiste elu. Kui uskuda statistikat, oli iga viies Eesti NSVs sündinud laps sohiga saadud. Vallasemadele makstav toetus aga oli naeruväärselt väike, võrreldes vaikiva põlgusega ja ka otseütlemisega, mis veel läinud sajandi seitsmekümnendatel mu emale ja mulle, sohilapsele, osaks sai.
Dr. Peeter Mardna teatab meedia vahendusel, et toetab Eesti Arstide Liidu ettepanekut (taas)kehtestada lastetusmaks ja ühtlasi arvutanud välja, et aastas teeniks riigikassa selle maksu arvelt paar miljardit krooni lisatulu.
Kuidas ka ei arvuta, mina sellist rahalaeva kuskilt paistmas ei näe. Laia lauaga lüües peaks Eestis elama ligi 230 000 kuni 18-aasta vanust last ja noort. Enamasti on lapse saamiseks vaja kahte vanemat. Vallaslapse staatust Eesti Vabariigis pole, seega ei saa ka kedagi sundida abieluvälise ihuvilja eest lastetusmaksu tasuma. Pensionäre on laias laastus viiendik, kui kõik kokku liita, saame ligi miljon inimest, kes lastetusmaksu nagunii ei maksaks.
Järgi jääb 341 000 inimest, kellest sugugi mitte kõik ei peaks erinevatel põhjustel lastetusmaksu tasuma. Minu kolmanda klassi matemaatika-arvutus näitab, et minimaalselt tuleks järelejäänud lastetutel käia aastas välja 5000 krooni per nina, et riigikassat paari miljardi krooni jagu täita.
Mõni aasta tagasi tegid meie teadlased arvutuse, kui palju Eestis läheb lapse kasvatamine ühes kuus maksma. Arvestades vahepealset elatustaseme tõusu ja inflatsiooni, manipuleerib dr. Mardna arvuga 3000 krooni kuus. Lastetu võidaks aastas siis justkui 36 000 krooni puhastulu, mida enda peale kulutada.
Kolme lapse emana ütlen, et mul pole absoluutselt midagi selle vastu, et osa inimesi kasutab raha, mis neil justkui peaks lastele kuluma, iseenda harimiseks, reisimiseks ja tarbimiseks. Suur osa reklaamikampaaniatest on üles ehitatud just nimelt selliste - edukate, haritud, keskmine pluss sissetulekuga ja... üksikute inimeste tarbimise õhutamisele.
Mul pole mitte midagi nende inimeste vastu, kes valivad lastetuse tee. Kui vaatan enda ümber ringi, siis näen, et paljud lastetud kulutavad oma sääste ühiskonna nõrgemate toetamiseks, metseenluseks, patroonluseks. Üheskoos aga moodustavad nad olulise osa Eesti majandusmaastiku elus hoidjatest, tõenäoliselt tänu kellele saan mina poes valida rohkem kui kolme kingapaari vahel ja tunda rõõmu hooajakaupade allahindlusest.
Kui tahta lastetutele nende koht siin päikese all kätte näidata, vehkides loosungiga, et minu lapsed peavad ükskord ka teid, parasiite ülal pidama, siis palun! Mõelge välja lahendus, kuidas üksik inimene saaks tagada endale muretu pensionipõlve tulevasest töörahvast sõltumatuna. Lastetutele neljas, kohustuslik pensionisammas?
Globaalselt ja keskkonnateadlikult mõeldes - maailma rahvastiku kasv jätkub, ressursid aga kahanevad. Olukorras, kus suurriigid püüavad sündimust reguleerida, otsesõnu öeldes vähendada, oleks Eesti otsus kehtestada lastetusmaks tõelise kitsarinnalisuse ilming. Järjekordne egotripp, enesepetmine õigustusega, et kui sünnitame, siis jääme püsima.
Andke andeks, see, mismoodi me iseendaga ümber käime, ei veena mind meie püsimajäämises. Ainuüksi eelmise aasta varimajanduse - peamiselt illegaalsete tubakatoodete ja viina müügist ning ümbrikupalkadest tekitatud kahju on kaks korda suurem Mardna kokkuloetud lastetusmaksu tuludest. Ja millisele eelarvereale see kaks miljardit siis kukuks? Haridusele? Tervishoiule? Lastetegemise ja -saamise ergutamiseks?
Luban, et ma ei hakka nutma, kui minu lapsed otsustavad bioloogilisi järglasi mitte saada, vaid adopteerida Hiinast või Aafrikast; olen valmis leppima nende seksuaalsete eelistustega ja toetama neid jõudumööda kõigis muudes nende otsustes. Minu asi on anda neile hea haridus ja oskus vaadata maailma kui ühtset tervikut.
Egotrippide aeg saab otsa nagunii, umbes samal ajal, kui lõppeb põlevkivi või tõuseb seitsmekordseks nafta hind.
