Veidi kauem on vastu pidanud reisisaatjate ja lumekoristajate tööhõiveprojekt, aga märgid näitavad, et kevadeks võib neistki jääda heal juhul mälestus kui ühest järjekordsest kummalisest kampaaniast. Lumekoristajate töö saab hiljemalt märtsis otsa ja uhutakse koos soola-ja sopaveega linna kanalisatsiooni; reisisaatjatel aga palutakse edaspidi magada ja juua oma kodus.

Kultuuripealinn 2011 aga läheneb vääramatu jõuga. Ja nagu näha, on kampaaniakorraldajad siingi oma ülesannete kõrgusel seisnud ja mõelnud välja, kuidas saavutada võimalikult väheste vahenditega meedia maksimaalne tähelepanu. Selleks tuleb uksepraost sisse libistada maagiline number 82 000, mis, nagu nüüd teame, tähistab linnale kuuluva sihtasutuse leivale võetud juhi palganumbrit. Ajakirjandus neelab konksu, kommentaatorid purskavad rohelist sappi, poliitikud võtavad seisukoha ja linn säästab soliidse koguse reklaamiraha.

Eesmärk on kuhjaga täidetud: nüüdseks peaks iga eestimaalane nii teadma Mikko Fritze nime ja olema kursis tema senise, üsna muljetavaldava karjääriga. Võib-olla tuntakse ta isegi Viru ringil ära, kui ta tipptunnil jalgrattal ummikutest läbi vuhiseb. Ja mis kõige olulisem — nii eestlaste kui loodetavasti ka mõne välisajakirjaniku teadvusse on jõudnud fakt, et ka Tallinn on aastal 2011 Euroopa kultuuripealinn!

Enamus inimesi ilmselt kehitab kogu selle jama peale vaid õlgu. Kui linn valis Fritze sihtasutust juhtima, siis küllap teati, miks ja milleks. Tema omakorda kutsus kokku tipptegijaist meeskonna, ja kõik justkui sujus selle päevani, mil kultuuripealinnast sai poliitilise võitluse järjekordne tallermaa. Pealtnäha „lambist“ palganumbriga vehkimine, et kirgi õhutada, on piinlikkust tekitav ja kindlasti mitte kultuurne tegevus. Kuivõrd ametnike palgaskaala on avalik info nagunii, näeb toimunu välja karjakaupa lahtisest uksest sisse trügimisena. Seda, millisena paistab ülla ürituse jõuline politiseerimine üle mere ja kaugemale, räägib meile tõenäoliselt võõrkeelne meedia.

Justkui ette aimates, et läheb jamaks, said 2011. aastal kultuuripealinna tiitli kaks lähestikkust mereäärset linna, lisaks Tallinnale ka Turu linn Soomes. Euroopa kultuuripealinn Soome lahe teisel kaldal ei raiska vaidlemisele aega — või kui, siis ei lenda laastud meieni — ja täidab oma kodulehte uute sündmuste eelteadetega peaaegu igapäevaselt. Ja seal on! On kunsti, on teatrit, on muusikat; on kõigile — vanaemadest tudengite ja tittedeni, soliidne loetelu perekondlikult koos toimetatavaid tegevusi. Tegijad ise ütlevad, et turistid on toredad ja vajalikud küll, aga nende üks eesmärk on, et iga Soomes elav inimene leiaks endale programmist midagi sobivat ja näeks (võib-olla esimest korda) kultuuripealinna Turu oma silmaga ära.

Tallinnal on kõik eeldused olemas, et väärikalt Euroopa kultuuripealinna tiitlit kanda. Turuga võrreldes on meil kahtlemata isegi hulk eeliseid ja erisusi. Nimetus üksi ja teadmine oma unikaalsusest aga lisaväärtust ei loo, on vaja selgeid sihte ja sisu. Meie kultuuripealinna kodulehelt leiab küll terve hulga kõlavaid lubadusi, kilvasid ja konkursse, aga sündmuste leht pajatab üksnes olnust. Kus on lubatud uuenduslik programm? Kellele on see suunatud? Kas ainult väliskülalistele või on midagi tavalistele inimestele ka? Neile, kes tahaksid tulla Valgast või Häädemeestelt? Neile, kes tahaksid tulla lastega- mitte ainult loomaaeda ja Nukuteatrisse?

Loovin mööda internetiavarusi, küsides kultuuripealinna programmi kohta, ja saan vastuseks ikka üksnes: kui raha ei ole, siis midagi ei tule; kultuuriminister kinnitab, et raha on ja lubadusi täidetakse; linnapea soovitab maha rahuneda ja tööle hakata; jne. Konkreetsetest sündmustest seni ei sõnagi, kui just erakorraliselt toimuv laulupidu ja koostöös Turuga korraldatav teatrifestival ja juba tuntud headuses üritused välja jätta. Ka Facebookis on kõik kuidagi vaikne, paar pilti ja infovoog sellest, kellega Tallinn kultuuripealinn sõbraks on saanud.

Kurb hakkab ja tuleb mõte, et võib-olla oleks kemplemise asemel saanud asju kuidagi teisiti ajada, nii, et need, kes töö tegemiseks tööle võetud ja oma tööd hästi teha oskavad-tahavad, seda ka teha saaksid. Välismeedia, kes järjest meie siseringi kaklusi üles korjab ja neid oma kogemuse põhjal kajastab, lohutab sealsamas, et kui Tallinnas ei tulegi midagi välja, siis Turu on üle mere ja juba praegu on teada, et seal toimub see ja toimetatakse toda.

Mulle isiklikult meeldib Tallinn väga, olen siin sündinud ja elanud suure osa oma elust; minu kino, teater, kontsert ja õhtusöök sõpradega on ikka just siin. Ka minu kultuuripealinn võiks olla siinsamas. Kui aga peaksin praegu otsustama, mismoodi isiklikus plaanis, pere ja sõpradega, seda märkimisväärset sündmust tähistada, siis, lugemata ühtki võõrkeelset uudist, broneeriksin laevapiletid ja otsiksin võimaluse järgmisel suvel pisut pikemalt peatuda Turus, ühes armsas mereäärses kultuurilinnas…