Võrk, Karu ja Tiit: Vanemahüvitis - mõjus, aga kallis
Teiselt poolt on ootused meetme mõjude suhtes kõrged, sest riik teeb hüvitisse teiste perepoliitika meetmetega võrreldes väga suuri kulutusi. Tugeva rahalise toetamisega loodeti aidata töö- ja pereelu ühitada ning selle kaudu sündimust suurendada. Kuigi Euroopa ulatuses pole tegu ainulaadse meetmega — samasugused skeemid on näiteks Soomes, Rootsis ja Saksamaal –, on Eesti vanemahüvitise skeem Euroopa heldeimaid nii summade kui ka maksmise kestuse poolest.
Vanemahüvitise kulud kasvavad
Pärast vanemahüvitise kehtestamist on vanemahüvitise kulud kasvanud kiiresti — 441 miljonilt kroonilt 2004. aastal 1,8 miljardile kroonile 2008. aastal. Enam kui neljakordse kasvu taga on osalt sündide kasv, kuid peamine põhjus on keskmise määratud vanemahüvitise tõus ja ka pikenenud vanemahüvitise maksmine. Selle tulemusena olid 2008. aastal vanemahüvitise kulud suuremad kui kõik ülejäänud riiklikud peretoetused kokku.
Sünnitajate hulgas on märgatavalt kasvanud eelnevalt hõivatud naiste osakaal ning maksimaalset vanemahüvitist saavate vanemate osakaal, viimane ulatus 2008. aastal ligi 5 protsendini. Madalamat vanemahüvitist saavad teistest märksa sagedamini noored lapsevanemad ja üksikvanemad ning suur osa FIE-dest. Maksimaalses suuruses hüvitist saavad ennekõike üle 30-aastased. Mehi oli 2008. aasta septembriks 3,5% vanemahüvitise saajatest. Mehed saavad keskmiselt suuremat vanemahüvitist.
Ebavõrdsus vanemahüvitises süveneb
Vanemahüvitis on märkimisväärselt suurendanud kõigi kuni poolteise aasta vanuse lapsega perede sissetulekut. Suurem on olnud sissetuleku kasv just kõrgemat palka teeninud vanemate jaoks.
Minimaalse ja maksimaalse vanemahüvitise määra absoluutne erinevus on aastatega suurenenud ning vanemahüvitise maksmise perioodi pikenemise tõttu on suurenenud ka erinevus kogusummas, mida vanemad võivad minimaalselt või maksimaalselt saada. 2004. aastal oli suurima ja väikseima hüvitise erinevus kokku ligi 150 000 krooni, 2008. aastaks oli see suurenenud ligi 390 000 kroonini. Üldiselt on aga vanemahüvitiste ebavõrdsus suhteliselt sarnane ühiskonna sissetulekute ebavõrdsusega.
Mõjutab sündimuskäitumist
Pärast vanemahüvitise kehtestamist on suurenenud kõrgema sissetulekuga ja haritumate naiste sünnitamise tõenäosus. Tugevam on mõju teise ja kolmanda lapse sünnitamise puhul. Kõige tugevam on vanemahüvitise võimalik mõju just 30–35-aastaste ning madalam 20–24-aastaste seas.
Kõrgharidusega naised on hakanud sünnitama lapsi väiksema ajavahega kui varem, põhiharidusega naiste sünnitusvahe on aga pikenenud. Suurenenud on ka lühikeste, kuni 2,5-aastaste sünnitusvahede arv, mis võib olla tingitud vanemahüvitise nn tiheduspreemiast, mille eesmärk ongi julgustada naisi väiksema vahega lapsi saama.
Kõrgharidusega naised on varasemast rohkem hakanud sünnitama nii esimesi, teisi kui ka kolmandaid lapsi. Kuigi kõrgharidusega naiste osakaal sünnitajate hulgas on just viimasel paaril aastal eriti kiiresti kasvanud, hakkasid muutused sünnitajate hariduse jaotuses toimuma juba enne vanemahüvitise rakendamist, seetõttu ei saa kogu muutust ainult vanemahüvitise mõjuks lugeda.
Samuti on tõusuteel töötavate sünnitajate osakaal. Vastupidi kartustele ei ole töötud ja teised mitteaktiivsed hakanud varasemast oluliselt rohkem sünnitama.
Kahepidine mõju töötamisele
Vanemahüvitis on avaldanud mõju ka naiste töötamist. Vanemahüvitise suurus sõltub otseselt inimese varasemast ja samaaegsest töötasust. Seega mõjutab vanemahüvitis lapsevanemate töötamise soovi nii enne kui ka pärast lapse sündi.
Sünnitamisele eelneva töötasu detailsem analüüs viitab sellele, et üha rohkem naisi, kes varem olid tööta, käib sünnitamisele eelneval aastal tööl. Raseduse ajal tõuseb keskmiselt naiste töötasu ning viimastel aastatel on kasvutempo isegi suurenenud, mis viitab sellele, et nii sünnitushüvitise kui ka vanemahüvitise skeemis sisalduvad stiimulid motiveerivad naisi suurendama oma tööpanust rasedusperioodil.
Teisest küljest on vähenenud nende naiste osakaal, kes lapse esimesel eluaastal töötavad, eriti kõrgemapalgaliste naiste seas. See võib olla tingitud sellest, et kõrgem sissetulek võimaldab vanematel lastega kauem kodus olla, kuid ka sellest, et kõrgema palgaga naistel ei ole motivatsiooni minna tööle vanemahüvitise saamise ajal, sest nad kaotaksid siis suure osa hüvitisest. Nimelt vähendatakse hüvitist juhul, kui naine saab samal ajal töötasu, mis ületab vanemahüvitise alammäära. Samal ajal ei ole mõju töötamisele pikaajaline — pärast vanemahüvitise lõppemist tullakse tööturule tagasi sama kiiresti kui vanemahüvitise kehtestamisele eelnenud aastail.
Oodatud mõjud väga suurte kuludega
Ehkki üldjoontes on vanemahüvitise puhul tegemist positiivse ja oodatud mõjudega perepoliitilise meetmega, tasuks kaaluda hüvitise eesmärkide täpsemat sõnastamist. Võiks läbi vaadata vanemahüvitise suuruse arvutamise reeglid eelnevast töötasust sõltuvalt. Naiste tööturukäitumise seisukohalt tuleks veel üle vaadata vanemahüvitise ja töötasu samaaegne saamine.
Omaette probleem on see, kas just niivõrd suured kulutused ja niivõrd suur riigi toetus väikesele inimrühmale on põhjendatud, eriti olukorras, kus muud peretoetused suurematele lastele ei kasva või neid isegi vähendatakse. Seega tuleks olla kindel, et vanemahüvitisega saavutatud senised ja loodetavad mõjud sündimusele ja tööhõivele kaaluvad üles võimaluse kasutada vanemahüvitisele kuluvaid summasid sotsiaalpoliitika muude eesmärkide saavutamiseks.
