Villy Paimets: Miks ei keskendu politsei neile, kel seadustest täiesti poogen?
Viimaste nädalate peamised jututeemad – Pilistvere paugutaja ja kohustuslikud rattakellukesed – on minu meelest üsna märgilise tähendusega ning kõnelevad aina selgemalt välja joonistuvast kahest Eestist.
Ei, ma ei pea silmas vaest ja rikast Eestit, minu arvates on Eesti täna jagunemas kaheks selle järgi, et ühes osas tegutseb politsei, teises mitte. Veelgi täpsemalt väljendudes on üks Eesti seaduskuulekaile eestimaalastele ja teine neile teistele. Ühest küljest polegi selles ju midagi imelikku, sest pea kogu maailmas on inimkond enam-vähem samadel alustel kaheks jagunenud.
Kuid Eesti on siinkohal suureks erandiks. Meil on seadusesilm oma peamiseks tegutsemisalaks valinud just selle sektori, kus elavad ja toimetavad valdavalt seadusekuulekad inimesed! Ehk siis need inimesed, kes teavad Eestis kehtivaid kirjutatud ja kirjutamata reegleid, seaduseid ja määruseid ning enamasti ka juhinduvad neist (tõsi küll, teinekord mõnda neist siiski ka eirates).
Ning see teine Eesti, see kus elavad inimesed, kel ühiselu reeglitest poogen, see saab millegipärast rahus edasi toimetada.
Muidugi ma saan aru, et nii on lihtsam, sest alati on lihtsam korrale kutsuda inimest, kes midagigi seadustest kuulnud on. Võtame või need „kurjategijaist“ jalgratturid. Neil on enamasti liiklusseadus enam-vähem selge ja nad on isegi kursis võimalike tulevaste seadusemuudatustega (näiteks mõttega kõik jalgratturid neoonvestidesse riietada). Seetõttu saab nendega rääkida samas keeles: „Osta kohe jalgrattakell või saad trahvi!“ Nii korraldanudki Eesti politsei hiljuti Tallinnas Pirita teel masshaarangu, kus kuuldavasti olla patuseid jalgrattureid lausa kümnete ja kümnete kaupa kätte saadud…
Kuid siiski – miks ei võiks politsei keskenduda sellele inimgrupile, kelle täiesti teadlik reegleid eirav tegevus meie kõigi elu vastikuks muudab? Ehk et miks me saame ikka ja jälle ajalehest lugeda roolijoodikuist, kes pea iga laupäeva hommikul otse autoroolist arestimajja viiakse? Või miks saame lehest lugeda loost, kus politsei käitub lausa üliinimlikult tegelasega, kes kristliku noortelaagri tüdrukutega käte (ja kuuldavasti ka relvataolise eseme) abil suhelda soovib? No öeldagu üks põhjus, miks ei võiks politsei samasugust inimlikkust üles näidata ka asjus, mis polegi ühiskonnale nii väga ohtlikud?
