Prantsusmaa on olnud viimasel ajal tunnistajaks ka olulistele arengutele kohtupraktikas seoses veebilehekülje pidaja vastutusega kasutaja loodud sisu eest. Veel kaks aastat tagasi loeti veebilehekülgi paljudel juhtudel sisuteenuse pakkujaks, kellele e-kaubanduse direktiiv (2000/31/EC) ei laiene.

Tribunal de Commerce de Paris leidis oma 30. juuni 2007 otsuses (mille jättis jõusse Pariisi Ringkonnakohus) nn Louis Vuitton vs eBay asjas, et viimane vastutab veebilehekülje kasutajate poolt toime pandud rikkumiste eest, sest ta ei ole mitte ainult talletaja ehk host, vaid ka aktiivne sisuteenuse pakkuja. Sisuteenuse pakkujaks loeti ta seetõttu, et tema ärimudeli eelduseks on kolmandate isikute ärgitamine enda teenust kasutama ja ta saab tulu sõltuvalt lehekülje poolt pakutava teenuse kasutamisest. Seega ei laiene tema olemuse tõttu talle e-kaubanduse direktiivis sätestatud piiratud vastutus.

Lihtsamalt öeldes ei peetud veebilehekülgi mitte niivõrd turu- ja arvamusplatsideks, vaid kaupmeesteks ja kirjastajateks.

Eesti kohtupraktikas on portaalipidaja vastutuse teemat käsitlenud Riigikohus oma 10. juuni 2009 otsuses nn Delfi vs Leedo asjas ja leidnud, et kasutajate loodud sisust sõltub veebilehekülje külastuse arv, millest omakorda sõltub reklaami avaldamisest teenitav tulu. Majandusliku huvi tõttu sellise kasutajate loodud sisu vastu on veebilehekülje pidaja pigem avaldaja kui ettevõtja. Delfi loeti sisuteenuse pakkujaks, nagu ka eBay eelviidatud kohtuasjas. Temal lasub kaasvastutus kasutajate loodud sisu eest.

Meedia ja eriti selle kasutajate loodud osa Eestis on justkui orjapõlve, vaikiva ajastu ja nõukogude tsensuuri küüsis vaevelnud sõltlaste ravi ühise ohjamatu kirumise teel. Sõnavabadusega vehitakse nagu värske kadakavihaga üleköetud saunas, et kogu nädala kõnts maha pesta.

Selline tegevus justkui nõuab professionaalset järelvaatajat. Kuid kes see selline oleks, kel vooruslik käitumine lõpuni selge? Kes otsustab, kas kasutaja loodu vastab täielikult tõele, oleks tagatud autoriõiguste järgimine ning inimväärikus. Millal selline eestkostevajadus lõpeb ja puhtus saabub? Kas veebilehekülje kaasvastutus suurendab või vähendab konkreetse kasutaja teadlikkust?

Vanas Roomas oli vaba mehe tunnuseks see, et talle oli usaldatud õigus mõõk vööl platsil ringi patseerida. Kuidas on arvutiklaviatuuri ja internetiga? Erinevalt varasematest lahenditest, leidis Tribunal de Grande Instance de Paris oma 13. mai 2009 otsuses nn L’Oreal vs eBay asjas, et viimasele e-kaubandusdirektiiv ja sellest tulenev vastutuse piirang kohaldub. Kohtuotsusest võib aru saada nii, et eBay on pakkujate ja ostjate kokkuviija rollis ja ta ei sekku läbirääkimistesse ning toimiv teata-ja-võetakse-maha süsteem (VeRo) on piisav meede selleks, et hoolsus rikkumiste kõrvaldamiseks oleks järgitud. Kohtulahendi järgi ei saa veebilehekülge seetõttu lugeda rikkuva sisu loojaks ega avaldajaks ning tema tegevus tuleb kvalifitseerida talletamise ehk hostinguna e-kaubanduse direktiivi tähenduses.

Samade järeldusteni jõudis L’oreal vs eBay asjas Belgia ja Inglismaa kohus ning viimane otsustas ühtse praktika kujundamiseks küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Kohtupraktika on niisiis suundunud selles sunnas, et e-kaubanduse direktiivil ikkagi on kohaldamisala ning veebileheküljed on pigem turuplatsid, kus kasutajad loovad sisu iseseisvalt ning vastutavad selle eest. Küsimus on, kas see toob muudatusi kaasa ka Eesti sõnavabaduse ja päevauudiste kommentaariumite kontekstis.

Euroopa Nõukogu deklaratsiooni “Kommunikatsioonivabaduse kohta internetis” kohaselt tuleb arvestada Euroopa Inimõiguste konventsiooni artiklit 10 ehk sõnavabadust ja e-kaubanduse direktiivi ning tervitada infoühiskonna teenuse osutajate ja seaduse rakendajate koostööd sellega, et järgida printsiipi 6 „teenuse osutajate piiratud vastutus interneti sisu eest“. Selle kohaselt tuleb veebilehekülgede sisu toimetamise kohustusi sätestades arvestada sõnumisaatjate väljendusvabaduse ja lugejate õigustega ning üldine jälgimiskohustuse kehtestamine ei ole lubatud.

Kohustuste määr on aga kohaliku õiguse küsimus. Sellest võiks järeldada, et õiguslikult on internetis võimalik luua tõeline kasutajate poolt iseseisvalt toodetud sisuga täidetud arvamuste plats. Iseasi kas selline ilma moderaatorita Hyde Park’i Speakers’ Corner, kus vastutavad sõnavõtjad ise, internetis edukas on ja end ära tasub.

Raamatus „Kolm Dumas’d“ toob André Maurois välja kaasaegsete pamfleti, milles väidetakse, et Dumas oli metsinimene, kes pidas jahti auavaldustele ning lisab sinna juurde Honoré de Balzaci sõnad, et „[Dumas’i kohta] nii öelda on alatu ja rumal, kuid kahjuks tõsi. Aga et Prantsusmaal usutakse hoopis enam vaimukat laimu kui totralt esitatud tõtt, siis ei tee see Dumas´le kuigi suurt kahju…“

Aeg peab näitama, kas Eestil on Prantsusmaalt midagi õppida või õppimata jätta.