Vilja Kiisler: Naine on ikka lits

„Taarkat“ võib vaadata mitut moodi. Võib keskenduda lauludele (need on imelised), võib arutada, kas näitlejad kõnelevad ikka „õiget“ setu keelt, kas esitatud olustik on „adekvaatne“ ning kas tollane laul ja keel ikka oli nii „ropp“. Ent filmi võib vaadelda ka naise saatuse loona — säärasena on ta omas tüüpilisuses rabav ja valus.

Miks on meie mail ikka nii, et kui naine on tegija, siis mees on tolgus? Miks on ikka nõnda, et olgu naine vägistatud või mehega maganud oma vabast tahtest, kannab ta vastutust laste eest ikka üksi? Miks on ikka nii, et mees on see õige, aga naine on ikka lits? Kuigi tänapäeval ei peeta sobivaks enam üksikemasid hurjutada, vaadatakse päriselt ikkagi viltu. Ammused suhtumised elavad viisakuse pealispinna all ikka jõudsasti oma elu edasi.

Filmi valusamaid stseene on see, kuidas Taarka oma vastsündinud lapsukese kirstu matmispaiga poole lohistab, teist kaksikut süles kandes ja vahepeal maha pannes, sest et kirstust ei käi jõud muidu üle. Mees, lapse isa, vahib nähtamatuna põõsa tagant, kuidas tema lapse ema tema poega matab — ega aita. Ega astu naise kõrvale.

Vastuse saame filmi lõpupoole: siis, kui Taarkal on juba mõni hõbesõlg „hinge taga“ ja vastne põll ees. Ta pakub ennast mehele — võta mind nüüd, ma ei ole enam vaene, enam ei loe see, et isa kord mu veimevaka kõrtsus maha mängis. Mees ei taha teda „päriseks“ siiski veel. Ei taha mees kuulsat naist, kes kunsti teeb. Ema ei lubanud omal ajal Taarkat võtta selle pärast, et naise veri oli võõras, hiljem ei tahtnud mees ise, sest — Vassilissast ei saa kodukana.

Mees võib nussi teha, naine ei või

Ürgandekas Hilana Taarka, kellel laulud „ise tulevad“, ei oleks vahest iial oma tõelisest väärtusest teada saanud, kui mitte nood rahvaluuletargad poleks sinnamaile sattunud, laule linti võtnud ning laulikut Soome presidendilegi laulma viinud. Tüüpilisel kombel on see hoopis võõramaa esimene mees, kes laulikut esimesena tunnustab. Eesti võimud kingivad maja alles tagantjärele, justkui enese õigustamiseks, et mitte kehvemad olla. Eks ole see meie mail ikka nõnda olnud ja ole tänapäevgi veel?

Oleks meie mail olnud kombeks naisi kividega surnuks loopida, siis oleks Taarkaga seda ilmsesti tehtud. Naine, kes laulis igas pidus, kelle silm säras nagu ei ühelgi „korralikul“ naisel ja kes sai omad lapsed ilma tanu alla saamata, oli ikka lits (hatt). Isegi Taarka oma ema hurjutab vaevalt maha saanud tütart, et see „sohki“ läks. Seevastu Vassokese ema arvab, et „nussi võib ikka teha“ — sest tema on poja ema. Mees võib „nussi teha“, aga naine ei või! Justnagu saaks seda üleüldse üksipäini teha. On see tänapäev oluliselt teisiti?

Naine on ikka see, kes võtab riski, kannab kahjud ja võtab vastutuse. Taarka oli tugev, temas oli jõudu vastu seista kogukonna hukkamõistule, kas või kogu maailmale, sest temaga oli tema laul — see tohutu vägi, mis oli talle antud. Taarka tütrel säärast jõudu ei olnud ja tema naisesaatus oli pärast vägistamist ja lapse surma hulluks minna — rätikusse mässitud puuhalgu nagu titat süles kanda ja rahva naerualuseks olla.

Naine on ilmasammas

Ja eks öelda „lits“ meie keeli ju ikka vaid naise kohta? Tammsaare kuulutas küll, et „litsid mehed need Vargamäe omad“, aga Tammsaare teadis naisest vahest ka rohkem kui mõni teine kirjanik. Tegelikult sama tähendusväljaga sõna mehe kohta puudub — nii nagu meil, nõnda ka mujal.

„Taarka“ võiks meid panna mõtlema selle üle, kust on säärased suhtumised pärit. Kes tegi need reeglid, mida naised ise oma lastele edasi annavad? Sest eks ole ju ema see, kes õpetab pojale üht ja tütrele teist — justkui ei elakski emade pojad ja tütred ühes ja samas maailmas. Vaevalt leidub ühest vastust. Vastused on justkui iseendast kujunenud nii pika aja jooksul, et ilmselt ei mõelnud emad siis ega mõtle ka nüüd, miks on ometi nõnda ja mitte teisiti.

Ise seda teadmata ja tahtmata, selleks saada soovimatagi on naine päriselt ilmasammas. Naine on ikka oma laste ema, kuigi ta mitte üksi neid lapsi ei saanud. Oma mehe naine on ta siis, kui juhtumisi leidub mees, kellele see naine olla. Kui ei leidu, jääb naine ikka naiseks: vastutajaks. Kui naisele on antud olla looja, siis ta loob — hoolimata sellest, et kogukond ta välja heidab, sest et temast ei saa korralikku kodukana.

Kui naine on ilmasammas, siis on vahest ometigi nimelt naise võimuses seda ilma muuta. Tasapisi, sammhaaval, kulugu kas või sajandeid. Alustades sellest, et naine õpetab oma poegi ja tütreid elama ühes ja samas maailmas. Sellises, kus lapsed sünnivad nii emale kui ka isale. Sellises, kus naisel on täpselt sama suur õigus nagu mehel olla looja, olla tuntud ja tunnustatud.