Vilja Kiisler: Afganistani kangelane ja mahavaikitud enesetapja
Kindlasti teadis presidendi auraha omanik, Afganistanis jalutuks jäänud Aare Viirmaa, et omal käel elust lahkumist ei peeta meie kultuuriruumis kangelasteoks. Võib-olla oli ta kuulnud, et ammustel aegadel maeti enesetapjad surnuaiast väljapoole, pidamata neid vääriliseks puhkama pühitsetud mullas. Kindlasti aimas ta, et teda leinama jäävate lähedaste hing ei parane sellest kaotusest kunagi.
Ent ta ei teadnud, et järgmisel päeval pärast tema fataalset tegu saab Afganistanis surma järjekordne Eesti sõdur, 20-aastane Herdis Sikka. President annetab Sikkale postuumsel teenetemärgi ning teeb sissekande kaitseministeeriumis avatud kaastunderaamatusse. Kaitseminister avaldab traagilisel ilmel lootust, et järgmisel aastal saab alata Eesti vägede vähendamine Afganistanis. Kaitseväe juhataja kirjeldab spetsiaalselt kokku kutsutud pressikonverentsil juhtunut ning avaldab austust hukkunule. Sikka lähedastele avaldavad kaastunnet nii riigikogu kui ka USA saatkond.
Ja meediakajastus. Rääkimata mahuerinevustest, on kardinaalselt erinev ka lugude toon: Sikkast räägitakse eelkõige heroiseerivalt, nagu meie maal sellisel puhul murdmatuks tavaks saanud. Viirmaa suhtes ollakse pigem reserveeritud. Viirmaa omastele president ja kaitseminister kaasa ei tunne. Kaitseväe juhataja ei jutusta, mis võis sellise traagilise juhtumini viia. Veelgi enam: kaitsevägi keeldub kommentaaridest üleüldse. Ainuke kaastundeavaldus saabub Viirmaa perele hoopis USA suursaadikult.
Mehed ei nuta, sõjamehed ammugi mitte. Selline on klišee, millele vastavalt on esitlemiskõlblikud ainult need viga saanud sõdurid, kelle silmad põlevad paranemissoovist, ning jalad, olgu omad või proteesid, kibelevad järgmisele missioonile. Mõne mehe valu võib olla aga nii suur, et ta ei väljenda seda isegi mitte oma lähedastele. Ammugi ei lähe ta meedia vahendusel kurtma, et tunneb end sõjas sandiksjäämise järel siin ilmas ülearusena.
Herdis Sikka kaldus rajalt kõrvale, nagu kirjeldas kaitseväe juhataja Laaneots. Miks, jumal seda teab. Õnnetu juhus, tõenäoliselt. Ta suri vähem kui kaks tundi pärast vigasaamist. Püüdmata vähimalgi määral selle noore mehe ja tema lähedaste kannatusi pisendada, julgen arvata, et Viirmaa läbielatu on kordades hullem. Hingelt sõdalane eelistab sandiksjäämisele ilmselt silmapilkset surma või, kui saatus seda ei kingi, siis lahinguväljal verest tühjaksjooksmist.
Neid kahte juhtumit võrrelda on tegelikult kohatu, ülearune ja ülekohtunegi, ent kahjuks sunnib selleks nende ajaline lähedus ja riigipoolse suhtumise karjuv erinevus. Kui Sikka ja kõik teised Afganistanis hukkunud on kangelased, kelle ees langetavad pea riigi tähtsaimad mehed ja naised, siis miks keelduvad poliitikud ja kaitsevägi Viirmaa juhtumist isegi rääkimast? Kas enesetapp muudab väärtusetuks tema teened Eesti riigi ees? Või lõppesid Eesti riigi kohustused Viirmaa ees juba varem: vigasena kojutoimetamise järel, presidendi tunnustuse pälvimisega?
Juhtumist kõnelemine tähendaks tunnistamist, et Viirmaa on oma elust ilma jäänud „Eesti riigi turvalisuse nimel“ täpselt samal määral nagu Afganistanis kohapeal hukkunud, ainult tema pidi kannatama palju rohkem, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See tähendaks tunnistamist, et see enesetapp ei ole pelgalt isiklik asi, vaid et siin on vastutus ka riigil. Tunnistamist, et missioonijärgne toetussüsteem ei ole vähemalt ühe inimese jaoks olnud piisav — ning hoiatust, et see juhtum ei pruugi jääda viimaseks.
Oleks õiglane, kui Viirmaa lähedastele laieneksid täpselt samasugused sotsiaalsed garantiid kui need, mis missioonidel hukkunutele omasetelegi. See oleks vähim, mida saab teha mehe mälestuseks, kelle hukutas seesama sõda, mille pidamiseks on nüüdseks kulunud üheksa elu, palju sõnu ja ühe väikese majanduskriisis vaevleva riigi taluvuspiirile lähenev summa. Riigipoolne tunnistus, et ka Viirmaa on n-ö meie oma — ja kinnitus, et teda ei maeta (ülekantud tähenduses) surnuaia taha — on juba hiljaks jäänud.
Meie liitlaste ja tähtsaima toetaja USA armee tegevteenistujaist võttis endalt eelmisel aastal elu 160. Enesetappude arv USA armees hakkas järjekindlalt suurenema aasta pärast Iraaki tungimist ning tänaseks on enesetapjate hulk sõdurite seas ületanud suitsiidide hulga rahvastiku seas keskmiselt. Arvestades seda, et eestlased on niigi üks kõrgema suitsiidiriskiga rahvaid maailmas, ei saa meie endale selliseid kohutavaid näitajaid kindlasti lubada.
