Viktor Trasberg: Madal riigivõlg on hea, aga see ei saa olla eesmärk omaette
Majanduskriisi tingimustes suurenes kõikide Euroopa Liidu riikide laenukoormus, sest kokkutõmbuv majandus, vähenevad maksutulud ja majanduskasvu stimuleerimine kasvatasid nõudlust laenuraha järele. Eesti riik laenuraha majanduskasvu stabiliseerimiseks ei kasutanud, meie stimuleerimispakett seisnes riigivarade müügis (Telekom ja süsihappegaas) ja ELi vahendite jõulises ja kiires kasutamises. Mis kokku olid üsna võrreldavas suurusjärgus paljudes riikides laenuraha arvel tehtud stimuleerimismeetmete tasemega.
Oluline osa Eesti pikaajalistest investeeringutest füüsilisse ja sotsiaalsesse infrastruktuuri on viimasel kümnendil tehtud EL vahendite arvel. Kuna aga see raha hakkab Eesti riigieelarves suhteliselt vähenema, siis tekib küsimus – kuidas rahastada pikaajalisi projekte? Vastus on ilmselge – ega rohkem võimalusi peale laenuraha vist ei olegi!
Eesti sugune väikeriik ei tohiks laenata jooksvate kulude katteks pensionide ja palkade maksmiseks, need tuleb ära katta ikka kokkukogutud maksutulude arvel. Kui aga tekib lühiajaline makseprobleem, siis järgmise aasta Riigieelarve seletuskirjast lähtudes kaetakse need riigi likviidsete varade ja sotsiaalfondide reservide kasutamisega. Ametiühingud ja tööandjad küll pirtsutasid esialgu Töötukassa varade ülelöömise pärast, aga tundub, et tänaseks ollakse tõsiasjaga leppinud.
Mis puudub aga pikaajalise avaliku sektori laenamisse, siis selle suurenemisest vist pääsu ei ole. Seda eelnevalt nimetatud EL vahendite suhtelise kahanemise tõttu, aga ka sellepärast, et see on majanduslikult mõistlik.
Ei ole mõttekas kõhu kõrvalt 20 aastat raha koguda, et siis hakata ehitama infrastruktuuri, kultuuriobjekte ja ostma relvasüsteeme. Sellisel juhul võib tulevik ka tulemata jääda! Majanduslikult on ratsionaalne investeerida majanduskasvu alustesse ja ühiskonna arengusse täna ja maksta näiteks 20 aasta jooksul laenu tagasi. Selleks muide ongi pangandussüsteem välja mõeldud!
Peale majandusliku mõttekuse on sellisel käitumisel ka tugev moraalne alus - kuna tulevased põlvkonnad on riiklikest investeeringutest suuremad kasusaajad, siis peaksid nad ka selle eest tasumise rohkem enda peale võtma.
Laenukoormuse madal tase on hea, aga see ei saa olla eesmärk omaette. Vastasel juhul ignoreeritakse mõistusepärast rahanduslikku käitumist ja eitatakse pangandussüsteemi kui institutsiooni mõtet. Samuti asetame sellega ennast mentaalselt Rumeenia varalahkunud kommunistliku diktaatori Ceaușescu tasemele, kes ka kiitles kogu aeg madala riigivõlaga.
Kui palju siis laenama peaks? See küsimus on küll lihtne vastata – nii palju kui majanduslik ratsionaalsus seda vajalikuks peab ja nii vähe, kui Euroopa „sixpack“ seda lubab. Aga üle 60% SKPst laenumahu suurust ei lubata. Rahandusministeerium on täis arukaid inimesi, kes suudavad välja rehkendada investeerimisprojektide kulukuse ja tasuvuse (cost-benefit analysis). Riigikogu on täis tarku inimesi, kes suudavad teha pädevaid otsuseid riigi laenueesmärkide kohta.
„Me ei jäta võlgu tulevaste põlvedele kanda“ kõlab sagedasti poliitikute lööklause. Tegemist on sisutühja ja mõnevõrra ohtliku hooplemisega, kui samal ajal ei vastata küsimusele – aga mida siis tulevastele põlvedele pärandatakse? Kas on välja arendatud kaasaegne füüsiline ja sotsiaalne infrastruktuur, kas on olemas moodsad kultuuri-, spordi- ja teadusemajad, kas kaitsevägi on korralikult relvastatud ja politsei piisavalt varustatud? Kui on, siis on hea! Kui eelnevad põlvkonnad on aga selle vajalikul tasemel tegemata jätnud, siis pole ka madalal laenukoormusel tulevaste põlvede jaoks suur tähtsust!
