Viktor Siilats: Kelle huvides on salastatud Estoniaga toimunu?
Eks sõltub sellest, kelle vaatenurgast vaadata. Igasugune infoleke, mis võib kahjustada info omanikku ning on tema loata saadud, on halb. Selle info omaniku seisukohast vaadatuna. Samas võib see infoleke olla hea nende vaatenurgast, kelle eest seda infot on varjatud, aga kel justkui on õigus ehk avalik huvi sellest infost osa saada.
Kusjuures midagi ei ole siin maailmas uut!
Kui meie “laulva revolutsiooni” ajal lekkis Eesti Videole teave Paldiski tuumareaktorist ja nõukogude armee tuumalõhkepeadest Tartus, siis ei kahelnud me hetkekski seda infot videole jäädvustamast ja maailma läkitamast. Mis oli vist hea?
Kui aga Eesti Videos lühiajaliselt töödanud M.A. lekitas selle info oma elukaaslasele K.M.-ile, kes juhtumisi Postimehes töötas, siis oli see omakorda väga halb. Postimees avaldas info järmisel hommikul lehes ja nimetas allikana Eesti Video. Mispeale me võtterühm, kes etendas parasjagu Paldiskis juba mitmendat päeva ajalooliste muinaskalmude uurijaid, sattus suurde ohtu.
Õnneks visati nad lihtsalt teisele poole Paldiski sulgenud tõkkepuud. Mistõttu jäi paraku toimumata juba peaaegu et kokkulepitud ja Rootsi TV3 poolt tellitud intervjuu nõukogude allveelaeva kapteni Gustshiniga, kes oma laeva Rootsis karidele ajas. Intervjuu “Whiskey on the rocks” kapteniga siiski toimus, aga palju hiljem ja Tallinnas.
Vikilekke puhul on tegu uutmoodi uudisteagentuuriga, kus sisu luuakse ja kontrollitakse kasutajate poolt. See on igasuguse wiki omapära ja töömudel.
Samas, kui Wikipedia ehk kasutajate loodud sisul ja kontrollil põhinev entsüklopeedia töötab laitmatult ja keegi ei mäleta selle asutaja nime, siis Wikileaksi sisu ei näi sajaprotsendiliselt alluvat kasutajate kontrollile. Wikileaksil on selgelt väljajoonistunud karismaatiline liider, keda paraku ei kaitse ei allikakaitseseadus ega ka ajakirjaniku puutumatus. Mis on selge viga.
Kui Wikileaks oleks tõepoolest sadade tuhandete kasutajate poolt genereeritud ja kontrollitud sisu, siis oleks selle sisu hankijatele ja loojatele väga raske midagi teha. Julian Assange on aga üksikisikuna väga haavatav ja miks mitte ka mõjutatav.
Wikileaksile heidetakse ette, et nende info on varastatud. Kuid kas pole nii, et need, kes infot salastavad, on põhimõtteliselt ise vargad? Nad varastavad seda infot oma rahvalt, oma kodanikelt.
Kelle huvides on salastatud reisiparvlaev Estoniaga toimunu ja kes on selle info tegelik omanik? Mis kõik veel on meie eest salastatud? Olen näinud mind ennast puudutavat informatsiooni, märkega “salajane”. Salastajaks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Mis õigusega? Kelle elud on ohus?
Koos uute vikileketega avaldati Eesti ajakirjanduses arvamust, et Eesti vajaks oma wikileaksi. Eesti oma vikilekke tekkeks on vaja mitut tegurit: järjest ogaramaks minevat salastamist, isikuid kellel ebaõiglus ja selle salastamine lõplikult „üle viskab“, aga ka sõltumatut nn vana meediat, kes sellisel moel lekkinud info erapooletult avaldab ja allikaid kaitseb.
Viimasega on aga paraku probleeme, sest kolossaalne maksumaksjate rahast toidetav suhtekorraldajate armee mätsib lõppkokkuvõttes kinni iga lekke. Nii peavadki kohalikud meediakanalid leppima nendesamade suhtekorraldajate poolt “lekitatud” valikulise infoga, mille vastutasuks siis päris info avaldamist mõnikord ja mõnevõrra piiratakse.
Seega on Eesti oma vikilekkel oht marginaliseeruda või sattuda kellegi poliitiliseks mängukanniks.
